Milline on planeet Sirene kultuur?

Esimene koht kuhu tasuks kiigata tehiskultuuride otsingul on loomulikult ulme. Maailmade loomine (worldbuilding) on ulmele hästi omane tunnus. Maailmade loomisel keskendutakse tihti enam füüsilisele ja bioloogilisele keskkonnale ja vähem kultuurile. Kultuuride koha pealt tegeldakse ennekõike artefaktide ehk tehiskeskkonna, vähem väärtuste ja uskumuste ning alusveendumuste kujundamisega. Väärtused ja uskumused ning baasarusaamad võetakse tavaliselt üle olemasolevatest kultuuridest.

Üheks autoriks, kes kultuuride loomisele on rõhku pannud on Jack Vance. Eesti keeles on ilmunud tema suurepärane jutustus ”Kuukoi” (The Moon Moth) kogumikus ”Aphra”. Analüüsime nüüd jutustuses esitatud kultuuri tuginedes eelmises postituses toodud skeemile.

Artefaktid

Äärmiselt kõrgel tasemel käsitöö, mida iseloomustavad näiteks dekoreeritud paatelamud, keerukad muusikainstrumendid ja maskid. Sirene poolmusikaalne keel on väga keerukas. Rääkimine toimub lauldes ning seda saadetakse sobiliku pilliga. Kõne saatev muusika väljendab suhtumist, meeleolu ning emotsioonide nüansse. Nii näiteks krodatch kujutab endast väikest nelinurkset kõlakasti, mille peale on pingutatud vaiguga immutatud loomasoolest keeled. Mängija tõmbab keeli küüne või sõrmeotstega, tuues esile nõrku formaalseid helisid. Kasutatakse saateks siis kui vesteldakse sotsiaalselt tasemelt madalamate inimestega või ka solvangu esitamiseks.

Isikutevahelised suhted ja kogu Sirene sotsiaalne süsteem põhineb strakh`il (mana, prestiiž, kuusus, reputatsioon, au, staatus). Strakhi ei saa pärandada, hankida raha eest jne.

Isiku strakh`i väljendavad maskid, mida kantakse pidevalt. Maskid väljendavad keerukat sümboolset süsteemi, mis jällegi põhineb starkh`il. Maskita olemine on kõige hullem solvang, kõige hullem perverssus. Inimene võib põhimõtteliselt valida kandmiseks ükskõik millise maski, kuid see peab vastama tema strakhile.

Maksevahendid puuduvad, kogu kaubavahetus toimub samuti starkhi põhiselt. Igal esemel või ka teenel on oma strakh väärtus. Teatud väärtusega esemete omamine tõstab strakhi ja strakh on jällegi eelduseks nende hankimisele.

Väärtused ja uskumused
Strakh on inimese kõige suuremaks, olulisemaks ja tegelikult ka ainsaks varanduseks
Strakhi omandamine ja säilitamine
Äärmuslik indvidualism
Inimesed ei sekku teiste inimeste vahelistesse suhetesse
Keegi ei tohi teisele öelda mida see peaks tegema – see on äärmine solvang
Oluline on isiklik vastutus ja sõltumatus
Hedonism (lõbu, rõõm ja õnn)
Vajadusi ja soove tuleb rahuldada kohe
Tegude ees käivad suhted
Ebavõrdsus on heakskiidetav (orjus)
Inimesed peaksid olema sõltumatud
Traditsioonidest kinni pidamine
Inimese tapmine näitab jõudu, tugevust, väärtust
Solvangu, au haavamise eest kättetasumine on kohustus
Vägivald on kõige efektiivsem probleemide lahendmise viis
Võõraid tuleb kahtlustada
Võõraste suhtes ei kehti meie moraalinormid
Enamik seadusi on mitteolulised ja neid ei tule järgida
Võimu aktsepteerimine
Pooldab mitmetähenduslikku suhtlemist
Paneb rõhku individuaalsele tegutsemisele
Peab tähtsaks konteksti ja mitteverbaalset suhtlemist
Fookuses on suhted ja protsess
Rõhutab konkurentsi vajalikkust
Inimelu ülimlikkus (võrreldes teiste eluvormidega on inimelul kõrgem tähtsus)
Erinevad mõtted ja käitumine tuleb maha suruda.
Uuendused vastukarva
Mehed peavad olema jõulised, auahned, tugevad
Sümpaatia kuulub tugevatele
Erimeelsused lahendatakse korraliku taplusega
Ebakindlus on elu loomulik osa, päev tuleb vastu võtta sellisena nagu see on
Talutakse mitmemõttelisust ja riski

Alusveendumused
Füüsiline maailm on reaalselt olemas ja eksisteerib sõltumatult inimesest, füüsiline reaalsus allub loodusseadustele. Loodusseadused ei määra inimeste elu kuigivõrd – inimolemine keskendub inimesele endale.

Aeg ei ole oluline, kuna sellest ei sõltu strakh. Võib kulutada rahulikult aastaid millegi keeruka valmistamiseks, ilmselt ka keele ja muusikariistade ning sümbooolika õppimine on küllaltki aeganõudev.

Minevikuorientatsioon, st loevad need teod, mis sa oled teinud. Traditsioonid (kogu keerukas tavade süsteem) on oluline, uut ja seda võibolla küsimärgi alla seadvat ei peeta oluliseks, eitatakse, põlatakse isegi. Tulevik pole tähtis, kui sul on piisavalt starkhi.

Ühiskonna aluseks on indiviid, millest lahutamatu osa moodustab strakh, indiviid ongi määratletud starkhi kaudu. Sündmused on olulised niivõrd kuivõrd nad suhtestuvad indiviidiga, mõjutavad tema strakhi. Inimeseks olemine on eelkõige strakhi funktsioon.

Tähendus sõltub kontekstist. Oluline ei ole mitte niivõrd tegevus ise, kui sellesse haartud inimesed ja nende starakh

Juhindutakse üldisest eetilisest süsteemist (strakh), mis annab kõigele tähenduse ja mõtte. Äärmuseni mittetolerantne kultuur kõige suhtes, mis ei seostu üldise eetilise süsteemiga, samas kõik mis on lubatud strakhi seisukohast on ka eetiline.

Inimese aktiivsus ei ole suunatud keskkonnale. Keskkonda pole vaja kontrollida, kuna inimesel pole seda vaja veel paremaks teha kui see niigi on.

Sotsiaalne süsteem on jäik st kõik sõltub vaidlustamatult starkhist. Teiselt poolt on süsteem jällegi individuaalne, mitte klassi või kastipõhine, vaid kõik sõltub indiviidist endast.

Ilmsesti on tegemist maskuliinse kultuuriga, naiste strakh on väiksem ja võibolla ka teise iseloomuga.

Nüüd võib igaüks ise otsustada, kas ta sooviks sellises kultuuris elada.

Kurmo Konsa

Tehiskultuuri loomine – kultuuri struktuur

Kui me käsitleme kultuuri lähtudes informatsioonilisest metafoorist, siis kujutab kultuur endast erineval kujul esinevat teavet.

Kultuurilise info struktureerimiseks on kasutatud erinevaid mudeleid. Üks levinumaid on organisatsioonikultuuri uurija E. H. Schein`i poolt esitatu (Schein, E.H. (1985-2005) Organizational Culture and Leadership, 3rd Ed., Jossey-Bass ISBN 0-7879-7597-4)

Schein  eristab kultuuri juures kolme tasandit:

• artefaktid e. tehiskeskkond

• väärtused ja uskumused

• sügavamad baasarusaamad

Artefaktid e tehiskeskkonna moodustab kõik see, mida me kultuuris näeme, kuuleme ning tajume. Tegemist on antud kultuuri füüsiliste, käitumuslike ja verbaalsete ilmingutega.

Näiteks: arhitektuur, keel, esemed, tehnika, kunstiteosed, riietus, käitumine, käitumistavad, emotsioonide väljendamine, müüdid, lood, kangelased, rituaalid, tseremooniad, religioon, sotsiaalne struktuur, sümbolid, poliitikad jne.

Väärtused ja uskumused on aluseks käitumise õigustamiseks ja valikul erinevate käitumisviiside vahel. Tegemist on teadvustatud ja sõnastatud ideaalide ja normidega millest inimesed lähtuvad.

Väärtused:

• pole vahetult vaadeldavad ega jälgitavad;

• on seotud moraaliga;

• väljendavad inimeste ettekujutust soovitavast.

Näiteks: inimesi võib tarbida nagu muid kaupu; inimesed peavad elama jumala ettekirjutuste kohaselt; omandada positsioon ühiskonnas; lugupidamine iseenda ja teiste vastu; kogukonna au jne

Sügavamad baasarusaamad on alateadlikud, enesestmõistetavad, sõnades väljendamata veendumused maailma ja inimese kohta. Nad on aluseks väärtustele ja uskumustele.

Näiteks: milline on reaalsus; kuidas me saame teada tõe maailma kohta; millised on aeg ja ruum; kes on inimolend ja kuidas teda määrateletakse; miline on inimese “mina”, tema isiksus; inimese ja reaalsuse suhted; milline on sotsiaalse süsteemi olemus; millel baseeruvad inimeste omavahelised suhted.

Tasandid on omavahel seotud, moodustades ühtse mõjutusi edasiandva võrgustiku. Tehiskultuuri loomisel on vajalik määratleda kõik kolm tasandit.

Kurmo Konsa

Meelis Friedenthali sõnavõtt raamatu tutvustusel

Raamat “Maailm 2.0” on lühidalt mingisuguse uue või uudsena tajutava maailma kirjeldus. Pealkirjas esitatud 2.0 viitab otsesõnu juba väga tuttavale ja tuntud web 2.0 fenomenile, mis peaks olema suunatud just suurema suhtluse ja interaktiivse webi kirjeldamise poole. Ehk nagu ütleb meile web 2.0 üks suurematest esindajatest wikipedia: “Veeb 2.0 on teise põlvkonna veebidisain, mis võimaldab inimestevahelist infovahetust ja koostööd… jne.”

Maailm 2.0 pole aga seotud mitte eelkõige inimeste omavahelise suhtlusega vaid sellega, et teatud, aga võibolla isegi kõige otsesemas mõttes, on tegemist tundmatu maa või koguni utoopiaga. Ehk siis nii, et kui ükskõik millise versiooni 2.0 puhul tajutakse mingisuguse uuenduse olemasolu, siis on oluline need uuendused leida, need avastada ja enda omaks teha. Ilma sellise omapoolse sekkumista jääb igasugune uudsus hägusaks ja tegelikult ka sisutuks.

Just selle pärast on raamatu kujunduses eeskujuks võetud 16.-17. sajandi utoopiate meeleolu ja nende sageli eneseirooniline, aga mitte siiski lihtsalt veiderdav või veider, vaid pigem just kummastust otsiv ja tekitav õhustik. Olid ju utoopiad omal ajal peamiselt mõjutatud uue maailma võimalikkusest. Selgus, et maailmal on midagi uut veel pakkuda ja seda on võimalik uurida ja selle kohta kirjutada. Ameerika avastamine ja merereisidega kaasas käiv horisondi avanemine olid need, mis muutsid selle kõigile tajutavaks ja tubakasuitsus sissehingatavaks.

Teatud mõttes elamegi me praegu samasuguses maailmas. Tajutavalt toimumav mingisugused muutused, midagi juhtub, aga kus ja täpselt mis,see on asjade sees olles sageli arusaamatu. Igasugune uudsus aga on seotud alati marginaalsusega. Nagu merereisidele läksid seiklejad ja varganäod, nagu alkeemiaga ja kartograafiaga tegelesid poolhullud ja hereetikud, nii on ka tänapäeval uudsus seotud marginaalsusega. Kas on selleks rollimängurid või ulmehuvilised, esoteerikud ja või wikipediat toimetavad kodanikud (kelle hulka satub alati inimesi, keda nimetatakse teaduskirjanduses sõnaga crank. Sageli on selline marginaalne tegevus seotud diletantlusega (mis on praegusel ajal omakorda suurmood, võib vaadata kasvõi kodulindistajate ja kodukootud teatrite, filmide massilist teket ja levikut). Neid kõiki võimaldab uus tehnoloogia ja need tehnoloogiat kasutavad inimesed loovad omakorda uut maailma, kus hakkame elama meie. Tahame me seda või mitte.

See siis ongi põhjuseks, mis selle raamatu kujunduselemendid ei ole mingis mõttes moodsad ega tänapäevased vaid jälgivad püüdlikult 16.-17.sajandi raamatukujunduse tradtisioone. Ilmselt oleks seda võinud veel täpsemalt ja veel ajastutruumalt teha, aga üldine õhustik on loodetavasti siiski olemas.

Sellise kujunduse tagamõte oli segu kommenteerivast, fantastilisest ja eneseiroonilisest. Mõtteliseks eeskujuks olid siin nii Thomas More Utoopia kui ka Campanella Päikeselinn, mis on ühest küljest filosoofilised ja teoreetilised, aga samal ajal ka iroonilised ja isegi satiirilised. Kõigi nende meeleolude kokkuvõtteks on loodetavasti kaanepilt, mis peaks endast edasi anda just fantastilist, uskumatut, aga samas ka apokalüptilist ja mõtlemapanevat. Vt ka http://en.wikipedia.org/wiki/Raining_animals.