Meelis Friedenthali sõnavõtt raamatu tutvustusel

Raamat “Maailm 2.0” on lühidalt mingisuguse uue või uudsena tajutava maailma kirjeldus. Pealkirjas esitatud 2.0 viitab otsesõnu juba väga tuttavale ja tuntud web 2.0 fenomenile, mis peaks olema suunatud just suurema suhtluse ja interaktiivse webi kirjeldamise poole. Ehk nagu ütleb meile web 2.0 üks suurematest esindajatest wikipedia: “Veeb 2.0 on teise põlvkonna veebidisain, mis võimaldab inimestevahelist infovahetust ja koostööd… jne.”

Maailm 2.0 pole aga seotud mitte eelkõige inimeste omavahelise suhtlusega vaid sellega, et teatud, aga võibolla isegi kõige otsesemas mõttes, on tegemist tundmatu maa või koguni utoopiaga. Ehk siis nii, et kui ükskõik millise versiooni 2.0 puhul tajutakse mingisuguse uuenduse olemasolu, siis on oluline need uuendused leida, need avastada ja enda omaks teha. Ilma sellise omapoolse sekkumista jääb igasugune uudsus hägusaks ja tegelikult ka sisutuks.

Just selle pärast on raamatu kujunduses eeskujuks võetud 16.-17. sajandi utoopiate meeleolu ja nende sageli eneseirooniline, aga mitte siiski lihtsalt veiderdav või veider, vaid pigem just kummastust otsiv ja tekitav õhustik. Olid ju utoopiad omal ajal peamiselt mõjutatud uue maailma võimalikkusest. Selgus, et maailmal on midagi uut veel pakkuda ja seda on võimalik uurida ja selle kohta kirjutada. Ameerika avastamine ja merereisidega kaasas käiv horisondi avanemine olid need, mis muutsid selle kõigile tajutavaks ja tubakasuitsus sissehingatavaks.

Teatud mõttes elamegi me praegu samasuguses maailmas. Tajutavalt toimumav mingisugused muutused, midagi juhtub, aga kus ja täpselt mis,see on asjade sees olles sageli arusaamatu. Igasugune uudsus aga on seotud alati marginaalsusega. Nagu merereisidele läksid seiklejad ja varganäod, nagu alkeemiaga ja kartograafiaga tegelesid poolhullud ja hereetikud, nii on ka tänapäeval uudsus seotud marginaalsusega. Kas on selleks rollimängurid või ulmehuvilised, esoteerikud ja või wikipediat toimetavad kodanikud (kelle hulka satub alati inimesi, keda nimetatakse teaduskirjanduses sõnaga crank. Sageli on selline marginaalne tegevus seotud diletantlusega (mis on praegusel ajal omakorda suurmood, võib vaadata kasvõi kodulindistajate ja kodukootud teatrite, filmide massilist teket ja levikut). Neid kõiki võimaldab uus tehnoloogia ja need tehnoloogiat kasutavad inimesed loovad omakorda uut maailma, kus hakkame elama meie. Tahame me seda või mitte.

See siis ongi põhjuseks, mis selle raamatu kujunduselemendid ei ole mingis mõttes moodsad ega tänapäevased vaid jälgivad püüdlikult 16.-17.sajandi raamatukujunduse tradtisioone. Ilmselt oleks seda võinud veel täpsemalt ja veel ajastutruumalt teha, aga üldine õhustik on loodetavasti siiski olemas.

Sellise kujunduse tagamõte oli segu kommenteerivast, fantastilisest ja eneseiroonilisest. Mõtteliseks eeskujuks olid siin nii Thomas More Utoopia kui ka Campanella Päikeselinn, mis on ühest küljest filosoofilised ja teoreetilised, aga samal ajal ka iroonilised ja isegi satiirilised. Kõigi nende meeleolude kokkuvõtteks on loodetavasti kaanepilt, mis peaks endast edasi anda just fantastilist, uskumatut, aga samas ka apokalüptilist ja mõtlemapanevat. Vt ka http://en.wikipedia.org/wiki/Raining_animals.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: