Inimgenoomi kaardistamise projekti juhatanud bioloog Craig Venter teatas, et nende töögrupil õnnestus luua esimene rakk, millel genoom on täies ulatuses inimese programmeeritud. Tegemist on loogilise järjega nende senisele tööle. 2007. aastal õnnestus kanda üle ühest organismist pärit genoom teise nii, et see seal ka tööle hakkas. 2008 aastal loodi esimene tehisgenoom, mis kujutas endast bakteri genoomist väljavõetud osadest kokkupandud süsteemi. Nüüdne sünteetiline bakter hüüdnimega Synthia loodi sedaviisi, et bakteri Mycoplasma mycoides genoomist tehti tehislikul teel koopia. Genoomi lisati ka märgised, mis aitavad erinevaid geenilõike identifitseerida ja tehislikku genoomi looduslikest eristada. Seejärel sisestati tehislik genoom bakterisse Mycoplasma capricolum, kus see edukalt tööle hakkas. Sünteetilne bakter koosnes seega ühe bakteri rakust + teise bakteri genoomi järgi loodud tehisgenoomist. Nüüdseks on rakk juba rohkem kui miljard korda jagunenud. Edspidi on tehisgenoomidesse võimnalik lisada geene mis panevad need organismid tegema midagi inimesele kasulikku, olgu selleks siis kütuised, ravimid või midagi muud.
Loomulikult on jällegi tõtatatiud ülese ka küsimused selliste uuringute etilistest tagajärgedest. Oxfordi ülikooli praktilise eetika professor Julian Savulescu ütleb, et Venter on praotanud inimkonna ajaloo kõige tähendusrikkama ukse ja võimalik, et heitnud pilgu meie kõigi saatusele tulevikus: “Luues tehislikku elu, mida looduses poleks kuidagi saanud tekkida, läheneb ta jumala rollile. Selle tehnoloogia potentsiaal jääb veel kaugesse tulevikku, ent on tegelik ja oluline. Kuid sellega kaasnevad riskidki on enneolematud.” Teinekord aitab liigsest muretsemisest vabastada pilguheit ajalukku. Kuni 19. sajandini võis iga inimene luua elu. See oli täiesti loomulik ja igapäevane asi. Oli vaid vaja teada millisedi aineid milllistes kombinatsioonides segada ja milliste tingimuste juures hoida. Kui õiged ained juhtusid olemas olema ja tingimused vastavad, võis elu tekkida ka spontaanselt. Nii võis tekitada isegi inimolendedi, tõsi küll neil puudus ratsionaalne hing ja seega ei olnud nad tegelikult päris saranased inimolenditele. Aga muude elusolendite loomine ei olnud mingi probleem ja keegi ei muretsenud seepärast, et inimene võiks elu luues mängida jumalat. Elu iseneselsik teke elutust ainest ehk abiogenees oli ju täiesti harilik nähtus, igaüks võis jälgida kuidas sobivates tingimustes tekkisid väljaheidetes, lagunevates toiduainetes ja mujal erinevad elusolendid (tavaliselt ussid, tõugud, putukad, roomajad, hiired). Elusolendite iseeneslik teke ei olnud kaugeltki mitte ainult rahvausundi valdkonda kuuluv nähtus. Alates antiigist oli tegemist täiesti teadusliku teooriaga mida kinnitasid ulatusliku vaatlused. 4. sajandil eKr lõi Aristoteles elusolendite tekke teadusliku teooria, mis kehtis suuremate muudatusteta kuni 18. sajandini.
„Loomad ja taimed tekivad maas ja vedelikus, kuna maas on vett ja õhk vees ja õhus on eluline soojus nii et kõik asjad on tegelikult täis hinge. Seetõttu formeeruvad ka elusolendid kui millessegi on kogunenud õhk ja eluline soojus.“ (Loomade tekkest, III, 11). Hilisemad kirikuautoriteedid Albertus Magnus ja Aquino Thomas lisasid Aristotelese väidetule veel taevakehade astroloogilised mõjud. „lagunemise teel tekkivate loomade korral on vormimoodustavaks jõuks taevakehade mõju.“ (Aquino Thomas. Summa Theologiae, I, q. 71) Ei elu isetekkel ega ka selle kunstlikul läbiviimisele ei olnud toona mingeid filosoofilisi, teaduslikke, eetilisi ega teoloogilisi vastuväiteid. Kas neid peaks olema praegu? või võime ka varsti elada maailmas, kus elu loomine on sama igapäevane asi kui hallitav torditükk.
Kurmo Konsa
Maailm2.0 Blogi 