Lihavõttesaare lugu – ökomüüdist mõistmiseni

Lihavõttesaarest on saanud inimeste endi poolt toime pandud ökokatastroofi võrdkuju. Lühidalt kokkuvõetuna kõlab see lugu nii. Oli ilus paradiislik saar. Siis saabusid sinna inimesed. Eestleitud Eedeni aiale sarnanevad tingimused põhjustasid rahvastiku plahvatusliku kasvu. Nad hakkasid rajama hiiglaslikke kivikujusid. Nende liigutamiseks vajati puitu, mille saamiseks raiuti maha saart katnud metsad. Metsade kadumine viis mulla erosioonile ja viljakuse olulisele vähenemisele. Toidu hulk vähenes ja ühiskond hakkas alla käima. Ülerahvastus ja toidupuudus viisid veriste sõdade ning lõpuks kannibalismini. Seejärel tulid eurooplased ja neil jäi üle ainult pead vangutada, vaadates seda, mida pärismaalased olid oma saarega teinud.
Tuntumad teosed kus seda ökotsiidi lugu jutustatakse on Clive Pontingi „Maailma roheline ajalugu“ (A Green History of the World) ja Jared Diamondi “Kollaps: mil viisil ühiskonnad valivad kas hävida või jääda ellu” (Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed).
Isegi ilma sügava mõtlemiseta on selge, et see lugu ei saa miskitpidi tõele vastata. Tegemist on lihtsalt müüdiga. Tänapäevase rohelise või ökoloogilise müüdiga. Ökotsiidi või ökoloogilise suitsiidi lugu tundub liiga lihtsustatuna ja meie praegusesse olukorda hästi sobivat. Just see muudab selle aga ka kahtlaseks! Tegemist on omalaadse lunastuslooga valgele mehele – ka pärismaalased (kes teistes ökomüütides elavad igaveses harmoonias loodusega) on teinud sedasama, mida me enestele pidevalt ette heidame.
Mida tänapäeva teadus asjast arvab. Üldiselt kipub nii olema, et teadlased, eriti loodusteadlased ei taha tegelda müütidega. Sellega on raks grante hankida ja lisaks peab kuulama ka igasugu hurjutamist.
Õnneks on Lihavõttesaare loost ilmunud suurepärane populaarteaduslik käsitlus „“ (Free Press, 2011). Autoriteks on antroploogiaprofessor Terry Hunt ja arheoloogiaprofessor Carl Lipo ning see teos on nende ja nende kolleegide aastakümnepikkuse teaduslik uuringu populaarne esitus. Keda asi sügavamalt huvitav võib kasutada toodud lisasid ja kirjandusviiteid, et leida ka vastavad teadusliku tööd.
Millised on siis peamised ja mulle huvitavana tunduvad seisukohad sellest teosest. Esiteks on loomulikult oluline küsimus, kuna inimesed üldse Lihavõttesaarele jõudsid. Senised oletuslikud aastaarvud jäävad 400 – 900 aasta kanti (kõik aastaarvud on maj). Kui vaadata Polüneesia asustamist inimestega laiemalt, siis näeme järgmist pilti. Vaikse ookeani läänerannikult levima hakanud meresõitjate kultuur, mille iseloomulikuks tunnuseks on nn Lapita keraamika, jõudis Tonga ja Samoa saartele umbes aastal 800. Tänapäeval loetakse Samoad Polüneesia keskmeks, tol ajal oli aga tegemist tuntud maailma kaugeima äärega. Ligikaudu 200 aastat püsis Lapita kultuur Samoal. Mis põhjusel edasi ei rännatud pole selge. Nendel saartel ilmus esmakordselt (ca 1000 aastal) ka polüneesia monumentaalarhitektuur. Edasiränd algas aastal 1100 ning viis Lapita kultuuri kandjad esmalt Tahiitile ja seejärel umbes sajandiga asustasid nad praktiliselt kõik Vaikse ookeani idapoolsed saared (Cooki saared, Tuamotu atolli, Markiisaared, Havai, Uus-Meremaa jt). Samuti jõudsid need meresõitjad välja Lõuna-Ameerika rannikule. Seega tundub üsna loogiline, et ka lihavõttesaar asustati umbes samal ajal st siis aastal 1200. Seda toetavad ka uusimad radiosüsiniku dateeringud.
Senisest lühem kronoloogia tähendab ennekõike seda, et metsade oluline vähenemine mitmetelt Polüneesia saartelt (siin pole jällegi Lihavõttesaar kuidagi ainulaadne) toimus mitte sajandite vaid praktiliselt aastakümnetega peale inimeste saabumist. Tegemist on selgelt inimeste ümberkujundava mõjuga loodusele, aga millest oli see tingitud? Autorid pakuvad ennekõike välja polüneesia rottide hävitava toime kohalikele palmimetsadele. Rotte veeti kaasa tõenäoliselt toiduks, aga nad võisid ilmselt reisida kaasa ka nö salaja. Selle esialgu ehk kummalisena tunduval teoorial on aga palju tõendusmaterjali. Nii näiteks toimus mõnes Havai saare osas metsade kadumine enne kui inimesed sinna asusid. Seega langeb ära metsade mahavõtmine ja põletamine inimeste poolt. Küll on aga leitud palju rottide jäänuseid ja nende poolt näritud palmide pähkleid. Lihavõttesaarel algas metsade kadumine koos inimese saabumisega aastal 1200 ja aastaks 1722 olid metsad peaaegu täielikult kadunud, koos mitmete kohalike taime- ja loomaliikidega. Saarele saabunud eurooplased tõid sinna kariloomad, kes viisid kohaliku taimestiku hävitamise lõpuni.
Teiseks oluliseks probleemiks on muidugi inimeste arvukus Lihavõttesaarel. Ökotsiidi põhiidee seisneb ju selle, et sattudes sootsatesse tingimustesse paljunevad inimesed kiiresti kuni antud piirkonna looduslik kandevõime kaob ja seejärel surevad inimesed välja. Laiemas plaanis tundub see idee esmapilgul ehk arusaadav, aga tegelikult on see ju 19. sajandi primitiivne idee.
Jared Diamond arvab, et saarlaste arvukus tõusis aastaks 1600 10 000 või isegi 20 000 või kui eelnevad arvud ei ole veel piisavalt suured, siis 30 000 inimeseni. On muidugi ilmne, et Lihavõttesaar (pindala 163,6 km²) olles üks väiksemaid asustatud saari Polüneesias, ei suuda sellist arvu inimesi toita. Algsete kolonistide arvu on loomulikult võimatu öelda, aga oletatavasti jäi see vahemikku 30 kuni 100 inimest. Tuginedes teistele koloniseerimisnäidetele võib oletada, et umbes sajandiga kasvas nende arv tuhandeni või isegi üle selle. Sellisel esmasele kiirele kasvule järgneb tavaliselt kasvu aeglustumine või peatumine, sõltuvalt elutingimustest antud keskkonnas. Kui eurooplased jõudsid saarele elas seal umbes kolm tuhat inimest ja vägagi tõenäoliselt oligi selline inimeste arv saarele pidevalt omane kuni eurooplaste tulekuni.
Looduslikud tingimused saarel ei ole põllumajanduseks just soodsad. Seda tõestab hästi info saare viljakustingimuste kohta. Püsivad ojad ja jõed puuduvad. Vulkaanikoonustes on kolm järve. Koobastes leiduvad väikses allikad ja vett saab ka sügavatest kaevudest. Niisutuspõllumajandus mis on nii omane Polüneesia teistele saartele, osutus võimatuks. Vihma hulk on keskmine antud piirkonnale (700-800 mm aastas), kuid väga ebaregulaarne, mis omakorda keerustab oluliselt põllumajandust. Saarel puhuvad väga tugevad tuuled, mis kuivatavad taimi ja katavad need soolakihiga. Metsade kadumine suurendas oluliselt tuule toimet saare taimkattele. Muld on maaviljeluseks äärmiselt ebasoodne. Lihavõttesaar on vulkaanilise päritoluga, tekkinud vähem kui miljon aastat tagasi. See vanus on aga olnud piisav, et vulkaanilisest kivimist tekkinud mullad on leostumise tõttu kaotanud suure osa toitainetest, eriti taimedele väga olulise fosfori ja kaaliumi. Selliste leostunud vulkaaniliste muldade viljakus on sama suur kui telliskivil. Muldade erosioon ja viljakuse langus toimus juba ammu enne inimeste ilmumist saarele. Nii et nad leidsid eest küll rohelise, kuid põllupidamiseks üsnagi ebasoodsate tingimustega saare.
Vaadates neid andmeid tekib küsimus, mil viisil suutis elanikkond end ära elatada. Taimed mida kasvatati olid suhkruroog, taro, ti (taim suurte vahajate lehtedega, toiduks kasutati tärkliserikast juurt, maguskartul , jams ja banaan. Polüneesias väga levinud toidutaimedest ei olnud Lihavõttesaarel võimalik kasvatada kookospalme, kavat ja leivapuud. Lisaks tarvitati toiduks linde, kalasid, mereloomi, kilpkonni, kanasid ja rotte. Lihavõttesaarel puudusid teistele Polüneesia saartele nii tavalised sead ja koerad.
Põllupidamiseks kasutasid Lihavõttesaare elanikud mitmed eripärased põllumajandustehnikaid. Need ei ole muidugi ainult Lihavõttesaarele omased, vaid tuntud paljudes muudes kultuurides üle kogu maakera. Mulla viljakuse tõstmiseks kasutati nn kivimultši tehnikat lithic_mulch. Selle korral laotatakse mullapinnale ja osaliselt kaevatakse selle sisse purustatud kivisid. Kivimaterjal rikastab toitainetevaest mulda keemiliste elementidega, suurendab mulla niiskusesisaldust, vähendab erosiooni, suurendab mulla keskmist temperatuuri ja vähendab ööpäevaseid temperatuurikõikumisi. Kivimultši tehnikat on kasutatud ligikaudu poolel saare pindalast ning selleks on kasutaud ligikaudsetel hinnangutel kaks miljonit tonni kive! Mis on selle kõrval käputäis kivikujusid! Teiseks põllumajandustehnikaks oli kividest ringikujuliste müüride rajamine, millede sees olid taimed kaitstud temperatuurikõikumiste ja tuule eest. Neid manavaisid õnnestus uurijatel kindlaks teha 2553 ning nende pindala moodustab enam kui 10% kogu saare pindalast.
Saarlaste poolt kasutatud põllumajandustehnikad aitasid kasvatada erinevaid taimi ja muutsid väga väheviljakad alad viljakamateks (mitte muidugi väga suurel määral). Tegelikult muudeti suur osa saare kultiveeritavast pinnast aiaks. Hollandi maadeuurija Jakob Roggeveen, kes 5. aprillil 1722 saare eurooplastele avastas kirjutas oma logiraamatus, et saar on küll puudeta kuid lopsakas ja rikas põllukultuuride poolest. Nii et tegemist ei olnud kuidagimoodi laastatud ja ökotsiidi üleelanud ökosüsteemiga.
Tõeline saare ühiskonna kultuuri ja öksüsteemi kokkuvarisemine algas aga koos eurooplastega, kes tõid sisse saarlasi laastanud haigused, kariloomad ja uue kultuuri ning majandussüsteemi, millega ei saar ega saareelanikud ei suutnud pikka aega kohaneda. Küll on nad sellega aga tänapäevaks üsnagi hästi jälle hakkama saanud.
Lihavõttesaare ökotsiidi lugu on ju vahva, näitab inimeste fantaasialendu ja oma olemuselt on ju hea – kõik me tahame elada puhtamas ja paremas maailmas. Tegelikult on aga asi enam kui ohtlik! Kui ideid esitatakse müüdina tähendab see alati halba. Olgu selleks siis inimese vabastamine pimedate majandusseaduste (marksism) või mitteteadvuse (freudism) võimu alt. Tegelikkus pagendatakse mõistuse ääremaadele ja võimust võtab usk. Usk teeb aga kõik lihtsaks, ka selle, mis tegelikult lihtne ei ole. Maailma lihtsana käsitlemine ei too kohe kindlasti midagi head ja lisaks takistab see meid tegelikke lahendusi otsimast ja mõistmast. Ka Lihavõttesaare lugu näitab seda ilmekalt.
Tasuks mõned olulised tõsiasjad üle korrata. Inimühiskonnad asuvad looduskeskkonnas. Inimühiskonnad on looduskeskkonnaga vastastiktoimes, tegelikult on nad sellest lahutamatud, isegi kui selleks looduskeskkonnaks on tänapäevane suurlinn. Nad on olnud seda juba vähemalt 2,5 miljonit aastat, alates Olduvai kultuurist. Inimesed kes seda ei ole suutnud on välja surnud. Väljasurnud inimeste eellasi on palju – hilisematest näiteks neandertallane, homo florensis. Meie ei ole välja surnud. Looduskeskkonnaga kujuneb välja dünaamiline suhe, mis ei tähenda tingimata ilusat ja rohelist elu, aga see tähendab seda et inimesed saavad hakkama ning keskkond püsib.
Ma ei usu, et mõni kultuur oleks ennast ise hävitanud ökotsiidi läbi. Ikka ja alati on selleks hävinguks olnud äärmiselt tugevad välismõjutused. See annab lootust ja julgust edasi elada.
Lihavõttesaar ei jutusta mitte lugu inimeste poolt toime pandud ökotsiidist paradiisliku saare kallal, vaid inimeste ja keskkonna vastastikusest kohandumisest. Selle käigus muutus nii inimühiskond ja kultuur kui ka keskkond.
Kurmo Konsa