China Miéville romaan Embassytown (2011)
Romaanile pealkirja andnud Saatkonnalinn on inimeste eelpost hõivatud kosmose servas asuval planeedil Arieka. Planeeti asustavad putukasarnased kohalikud elanikud Ariekeid, keda formaalselt ja austavalt kutsutakse peremeesteks (Host). Tegemist on intelligentse liigiga, kelledega suhtlemine on aga äärmiselt komplitseeritud, kuna nende keel erineb fundamentaalselt inimeste keeltest.
Tegemist on inimestest äärmiselt erineva liigiga. Ariekeide välimust eriti ei kirjaldata, antakse ainult mõningaid vihjeid – neil on kabjad, lehvikukujulised tiivad, seljakilp ning silmad mis asuvad koraljate jätkete otsas. Samuti ei kirjaldata otseselt nende kultuuri ja mõtlemist. Tegemist on ulmekirjanduse klassikalise probleemiga – täiesti erinevat liiki on võimatu kujutada. Kuidas saab kirjeldada midagi sellist, milelst me üldse midagi aru ei saa. Miéville tunnistab ka ise, et Ariekeid on liiga võõrad, et inimene saaks neid mõista.
Igal juhul Ariekeid on nii võõrad kui vähegi olla saab. Ariekeid on üks võõramaid liike, keda ma olen ulmekirjanduses kohanud.
Romaani keskseks teemaks ongi Ariekeide keel, mis on nii omapärane, et seda tähistakse romaanis suure tähega – Keel. Kogu romaani võib käsitleda lingvistilise ulmekana. Romaan uurib, kuidas keel mõjutab maailmast arusaamist, mõtlemist ja kultuuri. Igasugune inimestele tuntud keel on sümboolne – tähenduste edasiandmiseks kasutatakse sümboleid (kõneldava keele puhul siis hääliksümboleid). Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus (igas konkreetses keeles erinev) ning põhineb konventsioonil, st on kokkuleppeline.
Ariekeide keel on fundamentaalselt teistsugune. Nende keeles sõnad ei tähenda midagi, vaid ongi referendid ise. Keele sõnad ei ole mõtete referendid vaid on mõtted ise. Sõna ei ole märk mis viitab millegile, vaid on see asi ise. “Kui meile tähendab iga sõna midagi, siis Peremeestele on see avavus. Uks, läbi mille sõna vastega seotud mõte, mõte milleni on jõutud sõna kaudu, on näha.” Selline keel ei ole sümboolne ning Ariekeid on ainus intelligentne liik, kes ei kasuta sümboolset keelt. Selline asjaolu muudab nad muidugimõista ääretult ainulaadseteks. Võib muidugi vaielda, kas selline keel üldse ongi võimalik. Ulmeteosesse sobib selline idee aga imehästi.
Keele sellisest ehitusest tuleneb kaks asjaolu. Ariekeid suudavad väljendada ja ilmselt ka tajuda abstraktseid mõisteid üksnes siis, kui kusagil Ariekal eksisteerivad nende kehastused ning teiseks ei ole nad võimelised valetama.
Kui Ariekeid tahavad rääkida millestki sellisest, mida ei ole tegelikkuses olemas, siis peavad nad selle looma. See puudutab nii konkreetseid füüsilisi objekte, kui ka abstraktseid mõisteid. Nad ei saa rääkida ”kollasest tassist, mis on purustatud ja seejärel uuesti kokku liimitud”, kui sellist tassi ei ole kusagil Ariekal olemas. Selleks, et sedaviisi öelda, peab ka selline tass juba olemas olema või siis tuleb kollane tass purustada ja kokku liimida. Abstraktsete mõistete võrdkujudeks võivad olla ka inimesed. Nii näiteks ongi romaani protagonist mõiste “tütarlaps, kellele tehti pimedas haiget ja kes sõi, mida talle anti söömise jaoks ehitatud vanas ruumis, kus ammu aega ei olnud söödud” kehastuseks. Lapsena mängis ta seda kogemust ja jäigi Ariekeidele selle kehastuseks. Ideedele võrdkujude leidmiseks peavad Ariekeid pidevalt muutma maailma enda ümber.
Samuti ei ole nad võimelised valetama, ehk siis rääkima midagi, mis ei vasta tõele. Samas saavad nad isenesest aru, et on võimalik rääkida midagi sellist, mis ei ole tõde. Nende keel võimaldab valesid väljendada. Kui Saadikud valetavad kasutades Keelt, siis saavad Ariekeid sellest suuremas osas aru. Nad ei saa aga otselt rääkida millestki sellises,t mis nende teada ei ole tõde. Selline asjaolu muudab võimatuks nii metafoorid, kui loomulikult ka kirjanduse. Valetamine pakub Arakeidele äärmiselt suurt huvi. Valetada proovimisest on nende seas saanud lausa sport. Nad korraldavad festival kus osavõtjad proovivad jõuda võimalikult lähedale mittetõe rääkimisele.
Rääkimiseks kasutavad Ariekeid üheaegselt kahte suud. Keele foneemid koosnevad kahest helist, mis tuuakse kuuldavale üheaegselt. Nad räägivad simultaanselt kahe häälega. Teadvus on neil aga üks. Üksikisikuna ei suuda inimene nendega rääkida, samuti ei saa lihtsalt kasutada kahte inimest korraga, kuna sellisel juhul puudub ühine teadvus. Kuigi arvutid suudavad sünteesida nende kahehäälset keelt, ei saa Ariekeid sellest aru, kuna masinal puudub mõistus. Ariekeid saavad aru Keelest üksnes siis, kui seda räägib mõistuslik olend, kes mõistab räägitava tähendust.
Arakeidega suhtlemisks on loodud erilised inimesed –Saadikud. Saadikud on kloonitud kaksikud keda on ka psühholoogiliselt töödeldud nii, et nad käsitlevad endid ühe isiksusena. Lisaks on ka nende empaatiavõimet tehnoloogiliselt suurendatud. Kõik see võimaldab neil Peremeestega suhelda. Saadikut käsitletakse ühe isiksusena ning nimetatakse samuti kahe nime kombinatsiooniga, näiteks CalVin või MagDa.
Saadikud on kohalikud ning nende võime suhelda Peremeestega annab Saatkonnalinnale olulise poliitilise mõju. Selle vähendamiseks saadetakse Saatkonnalinna võõramaalasest saadik EzRa. Tegemist on geneetiliselt erinevate iskutega, mitte kloonidega nagu seda on kohalikud saadikud. Tema rääkimine mõjub aga Premeestele nagu viirus või tugev narkootikum. EzRa koosneb piisavalt sarnastets indiviididest, nii et Peremehed teda mõistaksid, kuid teiselt poolt tajuvad nad ka selgelt tema olemuslikku erisust. Selline ilmne vastuolu mürgitab Peremeeste teadvuse. Nad soovivad ainult kuulda EzRad rääkimas ning annvad selle sõltuvuse edasi ka teistele Ariekeidele ning nende bioloogilist algupära tehnoloogiale ja arhitektuurile. Algab äärmiselt kiire Peremeeste ühiskonna, kultuuri, hoonete ja tehnoloogia lagunemine. Lõpptulemusena on Arakeid sunnitud omandama sümboolse keele. Kuigi nad on kaotanud kogu oma senise maailma, avaneb neile uus ja võimalusi täis maailm, aga see on juba selline kus elvad koos inimesed ja Arakeid. Selline positiivne lõpp tundub mulle siiski enam-vähem samasugune kui öelda, et indiaanlaste kultuur ja maailm küll hävitati, aga see loob võimaluse kunagi tulevikus kasutada koos vallutajatega rõõmsalt facebooki.
Arakeide keel ongi nende kultuur või vähemalt kõige olulisem osa sellest. Ka nende tehnoloogia põhineb keelel. Keele kaudu on nad loonud kogu oma maailma. Selline Keel saabki olla ainult kogu kultuuri ja seega ka tegelikkuse aluseks. Kui Arakeid saavad tegelikult aru, et on olemas ka muu võimalus, algab nende kultuuri ja kogu maailma kiire ja pöördumatu häving.
Ariekeid soovivad ise muutuda, kuid lugeda nende algse kultuuri hävingust on väga kurb. Kultuuri kaotamine võib tõepoolest olla mõnikord vajalik, kuid igaljuhul on see väga nukker.
Kurmo Konsa
Maailm2.0 Blogi 