Muuseumiga või muuseumita infoajastusse

Muuseumidega ja eriti muidugi Eesti Rahva Muuseumiga seoses on viimasel ajal kerkinud ülese hulgaliselt probleeme. Aga prooviks korraks vaadata asja teise nurga alt ja püüda leida neid lahendusi, mida muuseumid võiksid pakkuda tänapäevases ja loomulikult ka homses infoühiskonnas.

Muuseumid täidavad ühiskonnas mitmeid erinevaid ülesandeid. Väga lühidalt kokku võetuna oleksid need järgmised. Muuseumid koguvad, uurivad, säilitavad ja vahendavad üldsusele inimese ja tema elukeskkonnaga seotud kultuuriväärtusega objekte, toetavad ühiskondliku, kogukondliku ja perekondliku identiteedi kujunemist, talitlevad ühiskondlike mäluinstitutsioonidena ning toetavad haridust ja teadusuuringuid. Muidugi pakuvad muuseumid inimestele ka meelelahutust ja ajaveetmisvõimalusi, kuid ei tasu unustada, et see ei ole kunagi muuseumide põhiülesanne. Muuseum ei võistle kino ega lõbustuspargiga, tegemist on lihtsalt institutsiooniga mille peamised ülesanded on hoopiski teistsugused.

Muuseumid moodustavad osa ühiskonna infosüsteemist ning sõltumata sellest, kas see neile meeldib või mitte, on nad kindlasti infoühiskonna olulised tegijad. Tulevik peitub informatsioonis ja muuseumid on informatsiooni täis. Informatsioon iseenesest tekitab vajaduse ja turu selle järele. Me ei saa piirduda vaid teiste kogutu tarbimise ja ümbermõtestamisega, kuigi ka selle olulisust ei tohi allahinnata. Meil peab endil olema lisaks talentidele ka originaalset, olulist ja teistest eristuvat teavet. Üks koht kust sellist teavet leida ongi muuseumid.

Muuseumid ei kogu ja eksponeeri kaugeltki mitte ainult inimese ja kultuuriga seotud objekte ning nähtuseid. Tegelikult võib öelda, et muuseumid tegelevad korrastatud ja süstemaatilise informatsiooni loomisega kogu materiaalse maailma kohta. Siinkohal võib meelde tuletada loodusmuuseume.

Kogud moodustavad muuseumi südame. Objekte on kogutud nii nende ilu kui väärtuse pärast. Ja loomulikult selle pärast, mida nad tähendavad, olles seotud mineviku ja tänapäeva sündmuste, tehnoloogiate arengu ning looduskeskkonnaga. Muuseum ei koosne loomulikult aga ainult objektidest. Muuseum on koht, kus asuvad objektid (museaalid) ning inimesed, kes loovad neist huvitavat, kaasakiskuvat ja meelelahutust pakkuvat informatsiooni. See millega muuseum tegeleb ei ole mitte objektid, vaid nende tähendused ehk teave.

Objektide tähendusi hoitakse muuseumide infosüsteemides ja muuseumide töötajate peades ning antakse edasi vaatajatele näituste, ettekannete, artiklite ja kõikvõimalike muude sündmuste kaudu. Muuseumide töötajad on objektide tähenduste väravavahid, on kirjutanud inglise muuseumiuurija Suzanne Keene. Muuseum on koht, kus luuakse uut informatsiooni, laetakse seda uute tähendustega ja seostatakse seninägematul moel.

Muuseumid on olulised partnerid haridussüsteemile. Õieti oligi piirideta ligipääsu tagamine teadmistele üheks tänapäevaste muuseumide tekkimise ideeks. Tänases Eestis osalevad muuseumid kõikidel haridustasanditel antavas õppes.

Muuseum ei ole luksus ega mälestus, vaid tänapäevane teabeasutus, mille olulisust tuleb osata näha ja ära kasutada. Kulude arvestamise kõrval ei tohiks jätta kokku lugemata ka kõiki neid tulusid mis muuseumidest tõuseb ja neid pole sugugi vähe.

Kurmo Konsa

Lihavõttesaare lugu – ökomüüdist mõistmiseni

Lihavõttesaarest on saanud inimeste endi poolt toime pandud ökokatastroofi võrdkuju. Lühidalt kokkuvõetuna kõlab see lugu nii. Oli ilus paradiislik saar. Siis saabusid sinna inimesed. Eestleitud Eedeni aiale sarnanevad tingimused põhjustasid rahvastiku plahvatusliku kasvu. Nad hakkasid rajama hiiglaslikke kivikujusid. Nende liigutamiseks vajati puitu, mille saamiseks raiuti maha saart katnud metsad. Metsade kadumine viis mulla erosioonile ja viljakuse olulisele vähenemisele. Toidu hulk vähenes ja ühiskond hakkas alla käima. Ülerahvastus ja toidupuudus viisid veriste sõdade ning lõpuks kannibalismini. Seejärel tulid eurooplased ja neil jäi üle ainult pead vangutada, vaadates seda, mida pärismaalased olid oma saarega teinud.
Tuntumad teosed kus seda ökotsiidi lugu jutustatakse on Clive Pontingi „Maailma roheline ajalugu“ (A Green History of the World) ja Jared Diamondi “Kollaps: mil viisil ühiskonnad valivad kas hävida või jääda ellu” (Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed).
Isegi ilma sügava mõtlemiseta on selge, et see lugu ei saa miskitpidi tõele vastata. Tegemist on lihtsalt müüdiga. Tänapäevase rohelise või ökoloogilise müüdiga. Ökotsiidi või ökoloogilise suitsiidi lugu tundub liiga lihtsustatuna ja meie praegusesse olukorda hästi sobivat. Just see muudab selle aga ka kahtlaseks! Tegemist on omalaadse lunastuslooga valgele mehele – ka pärismaalased (kes teistes ökomüütides elavad igaveses harmoonias loodusega) on teinud sedasama, mida me enestele pidevalt ette heidame.
Mida tänapäeva teadus asjast arvab. Üldiselt kipub nii olema, et teadlased, eriti loodusteadlased ei taha tegelda müütidega. Sellega on raks grante hankida ja lisaks peab kuulama ka igasugu hurjutamist.
Õnneks on Lihavõttesaare loost ilmunud suurepärane populaarteaduslik käsitlus „“ (Free Press, 2011). Autoriteks on antroploogiaprofessor Terry Hunt ja arheoloogiaprofessor Carl Lipo ning see teos on nende ja nende kolleegide aastakümnepikkuse teaduslik uuringu populaarne esitus. Keda asi sügavamalt huvitav võib kasutada toodud lisasid ja kirjandusviiteid, et leida ka vastavad teadusliku tööd.
Millised on siis peamised ja mulle huvitavana tunduvad seisukohad sellest teosest. Esiteks on loomulikult oluline küsimus, kuna inimesed üldse Lihavõttesaarele jõudsid. Senised oletuslikud aastaarvud jäävad 400 – 900 aasta kanti (kõik aastaarvud on maj). Kui vaadata Polüneesia asustamist inimestega laiemalt, siis näeme järgmist pilti. Vaikse ookeani läänerannikult levima hakanud meresõitjate kultuur, mille iseloomulikuks tunnuseks on nn Lapita keraamika, jõudis Tonga ja Samoa saartele umbes aastal 800. Tänapäeval loetakse Samoad Polüneesia keskmeks, tol ajal oli aga tegemist tuntud maailma kaugeima äärega. Ligikaudu 200 aastat püsis Lapita kultuur Samoal. Mis põhjusel edasi ei rännatud pole selge. Nendel saartel ilmus esmakordselt (ca 1000 aastal) ka polüneesia monumentaalarhitektuur. Edasiränd algas aastal 1100 ning viis Lapita kultuuri kandjad esmalt Tahiitile ja seejärel umbes sajandiga asustasid nad praktiliselt kõik Vaikse ookeani idapoolsed saared (Cooki saared, Tuamotu atolli, Markiisaared, Havai, Uus-Meremaa jt). Samuti jõudsid need meresõitjad välja Lõuna-Ameerika rannikule. Seega tundub üsna loogiline, et ka lihavõttesaar asustati umbes samal ajal st siis aastal 1200. Seda toetavad ka uusimad radiosüsiniku dateeringud.
Senisest lühem kronoloogia tähendab ennekõike seda, et metsade oluline vähenemine mitmetelt Polüneesia saartelt (siin pole jällegi Lihavõttesaar kuidagi ainulaadne) toimus mitte sajandite vaid praktiliselt aastakümnetega peale inimeste saabumist. Tegemist on selgelt inimeste ümberkujundava mõjuga loodusele, aga millest oli see tingitud? Autorid pakuvad ennekõike välja polüneesia rottide hävitava toime kohalikele palmimetsadele. Rotte veeti kaasa tõenäoliselt toiduks, aga nad võisid ilmselt reisida kaasa ka nö salaja. Selle esialgu ehk kummalisena tunduval teoorial on aga palju tõendusmaterjali. Nii näiteks toimus mõnes Havai saare osas metsade kadumine enne kui inimesed sinna asusid. Seega langeb ära metsade mahavõtmine ja põletamine inimeste poolt. Küll on aga leitud palju rottide jäänuseid ja nende poolt näritud palmide pähkleid. Lihavõttesaarel algas metsade kadumine koos inimese saabumisega aastal 1200 ja aastaks 1722 olid metsad peaaegu täielikult kadunud, koos mitmete kohalike taime- ja loomaliikidega. Saarele saabunud eurooplased tõid sinna kariloomad, kes viisid kohaliku taimestiku hävitamise lõpuni.
Teiseks oluliseks probleemiks on muidugi inimeste arvukus Lihavõttesaarel. Ökotsiidi põhiidee seisneb ju selle, et sattudes sootsatesse tingimustesse paljunevad inimesed kiiresti kuni antud piirkonna looduslik kandevõime kaob ja seejärel surevad inimesed välja. Laiemas plaanis tundub see idee esmapilgul ehk arusaadav, aga tegelikult on see ju 19. sajandi primitiivne idee.
Jared Diamond arvab, et saarlaste arvukus tõusis aastaks 1600 10 000 või isegi 20 000 või kui eelnevad arvud ei ole veel piisavalt suured, siis 30 000 inimeseni. On muidugi ilmne, et Lihavõttesaar (pindala 163,6 km²) olles üks väiksemaid asustatud saari Polüneesias, ei suuda sellist arvu inimesi toita. Algsete kolonistide arvu on loomulikult võimatu öelda, aga oletatavasti jäi see vahemikku 30 kuni 100 inimest. Tuginedes teistele koloniseerimisnäidetele võib oletada, et umbes sajandiga kasvas nende arv tuhandeni või isegi üle selle. Sellisel esmasele kiirele kasvule järgneb tavaliselt kasvu aeglustumine või peatumine, sõltuvalt elutingimustest antud keskkonnas. Kui eurooplased jõudsid saarele elas seal umbes kolm tuhat inimest ja vägagi tõenäoliselt oligi selline inimeste arv saarele pidevalt omane kuni eurooplaste tulekuni.
Looduslikud tingimused saarel ei ole põllumajanduseks just soodsad. Seda tõestab hästi info saare viljakustingimuste kohta. Püsivad ojad ja jõed puuduvad. Vulkaanikoonustes on kolm järve. Koobastes leiduvad väikses allikad ja vett saab ka sügavatest kaevudest. Niisutuspõllumajandus mis on nii omane Polüneesia teistele saartele, osutus võimatuks. Vihma hulk on keskmine antud piirkonnale (700-800 mm aastas), kuid väga ebaregulaarne, mis omakorda keerustab oluliselt põllumajandust. Saarel puhuvad väga tugevad tuuled, mis kuivatavad taimi ja katavad need soolakihiga. Metsade kadumine suurendas oluliselt tuule toimet saare taimkattele. Muld on maaviljeluseks äärmiselt ebasoodne. Lihavõttesaar on vulkaanilise päritoluga, tekkinud vähem kui miljon aastat tagasi. See vanus on aga olnud piisav, et vulkaanilisest kivimist tekkinud mullad on leostumise tõttu kaotanud suure osa toitainetest, eriti taimedele väga olulise fosfori ja kaaliumi. Selliste leostunud vulkaaniliste muldade viljakus on sama suur kui telliskivil. Muldade erosioon ja viljakuse langus toimus juba ammu enne inimeste ilmumist saarele. Nii et nad leidsid eest küll rohelise, kuid põllupidamiseks üsnagi ebasoodsate tingimustega saare.
Vaadates neid andmeid tekib küsimus, mil viisil suutis elanikkond end ära elatada. Taimed mida kasvatati olid suhkruroog, taro, ti (taim suurte vahajate lehtedega, toiduks kasutati tärkliserikast juurt, maguskartul , jams ja banaan. Polüneesias väga levinud toidutaimedest ei olnud Lihavõttesaarel võimalik kasvatada kookospalme, kavat ja leivapuud. Lisaks tarvitati toiduks linde, kalasid, mereloomi, kilpkonni, kanasid ja rotte. Lihavõttesaarel puudusid teistele Polüneesia saartele nii tavalised sead ja koerad.
Põllupidamiseks kasutasid Lihavõttesaare elanikud mitmed eripärased põllumajandustehnikaid. Need ei ole muidugi ainult Lihavõttesaarele omased, vaid tuntud paljudes muudes kultuurides üle kogu maakera. Mulla viljakuse tõstmiseks kasutati nn kivimultši tehnikat lithic_mulch. Selle korral laotatakse mullapinnale ja osaliselt kaevatakse selle sisse purustatud kivisid. Kivimaterjal rikastab toitainetevaest mulda keemiliste elementidega, suurendab mulla niiskusesisaldust, vähendab erosiooni, suurendab mulla keskmist temperatuuri ja vähendab ööpäevaseid temperatuurikõikumisi. Kivimultši tehnikat on kasutatud ligikaudu poolel saare pindalast ning selleks on kasutaud ligikaudsetel hinnangutel kaks miljonit tonni kive! Mis on selle kõrval käputäis kivikujusid! Teiseks põllumajandustehnikaks oli kividest ringikujuliste müüride rajamine, millede sees olid taimed kaitstud temperatuurikõikumiste ja tuule eest. Neid manavaisid õnnestus uurijatel kindlaks teha 2553 ning nende pindala moodustab enam kui 10% kogu saare pindalast.
Saarlaste poolt kasutatud põllumajandustehnikad aitasid kasvatada erinevaid taimi ja muutsid väga väheviljakad alad viljakamateks (mitte muidugi väga suurel määral). Tegelikult muudeti suur osa saare kultiveeritavast pinnast aiaks. Hollandi maadeuurija Jakob Roggeveen, kes 5. aprillil 1722 saare eurooplastele avastas kirjutas oma logiraamatus, et saar on küll puudeta kuid lopsakas ja rikas põllukultuuride poolest. Nii et tegemist ei olnud kuidagimoodi laastatud ja ökotsiidi üleelanud ökosüsteemiga.
Tõeline saare ühiskonna kultuuri ja öksüsteemi kokkuvarisemine algas aga koos eurooplastega, kes tõid sisse saarlasi laastanud haigused, kariloomad ja uue kultuuri ning majandussüsteemi, millega ei saar ega saareelanikud ei suutnud pikka aega kohaneda. Küll on nad sellega aga tänapäevaks üsnagi hästi jälle hakkama saanud.
Lihavõttesaare ökotsiidi lugu on ju vahva, näitab inimeste fantaasialendu ja oma olemuselt on ju hea – kõik me tahame elada puhtamas ja paremas maailmas. Tegelikult on aga asi enam kui ohtlik! Kui ideid esitatakse müüdina tähendab see alati halba. Olgu selleks siis inimese vabastamine pimedate majandusseaduste (marksism) või mitteteadvuse (freudism) võimu alt. Tegelikkus pagendatakse mõistuse ääremaadele ja võimust võtab usk. Usk teeb aga kõik lihtsaks, ka selle, mis tegelikult lihtne ei ole. Maailma lihtsana käsitlemine ei too kohe kindlasti midagi head ja lisaks takistab see meid tegelikke lahendusi otsimast ja mõistmast. Ka Lihavõttesaare lugu näitab seda ilmekalt.
Tasuks mõned olulised tõsiasjad üle korrata. Inimühiskonnad asuvad looduskeskkonnas. Inimühiskonnad on looduskeskkonnaga vastastiktoimes, tegelikult on nad sellest lahutamatud, isegi kui selleks looduskeskkonnaks on tänapäevane suurlinn. Nad on olnud seda juba vähemalt 2,5 miljonit aastat, alates Olduvai kultuurist. Inimesed kes seda ei ole suutnud on välja surnud. Väljasurnud inimeste eellasi on palju – hilisematest näiteks neandertallane, homo florensis. Meie ei ole välja surnud. Looduskeskkonnaga kujuneb välja dünaamiline suhe, mis ei tähenda tingimata ilusat ja rohelist elu, aga see tähendab seda et inimesed saavad hakkama ning keskkond püsib.
Ma ei usu, et mõni kultuur oleks ennast ise hävitanud ökotsiidi läbi. Ikka ja alati on selleks hävinguks olnud äärmiselt tugevad välismõjutused. See annab lootust ja julgust edasi elada.
Lihavõttesaar ei jutusta mitte lugu inimeste poolt toime pandud ökotsiidist paradiisliku saare kallal, vaid inimeste ja keskkonna vastastikusest kohandumisest. Selle käigus muutus nii inimühiskond ja kultuur kui ka keskkond.
Kurmo Konsa

Tehiskultuuri manifest

Kui on olemas looduslik, siis on olemas ka tehislik. Üks määratleb teist. Seni kuni polnud tehislikku, puudus ka looduslik. Ilmsesti oli tegemist inimeste eelse maailmaga. See võib tunduda ilus, kuid „ilu“ polnud veel olemas.

Inimene koos tehnikaga loob tehisliku. Üha enam loob ta ka looduslikku. Luues looduslikku mõtleb inimene üha enam tehislikumalt. Tehnoloogiad seovad meie elusid, identiteete ja tegevusi ning osalevad nii meie koha loomisel maailmas kui ka inimese mina kujundamisel. Lisaks igapäevasele elule muudab tehnika ka mõtlemise viisi, metafoore, mida me kasutame maailmast rääkides ning tundeid, mida loodus meis tekitab.

Tehnika kasutamine muudab maailma tehislikuks. Ühtlasi on see ka ainsaks viisiks kuidas me saame maailmaga suhelda. Suhtlemata jätta me ka ei saa ja ei tahagi.

Kas inimene viib maailma muutes ellu mingit jumalikku plaani või moodustavad maailm, inimene ja tehnika terviku, mis on küll kaugel harmooniast, aga samas ka vastastikku lahutamatud?

Kultuur asub looduse ja tehisliku ambivalentses väljas. Kõige loomulikumaks, võiks isegi öelda, et kõige looduslikumaks nähtuseks, mis tänapäeva maailmas meid ümbritseb, on küllaltki kummalisel kombel jäänud kultuur. Kultuur, mis algselt tähendab midagi kunstlikku, inimese poolt loodut, looduses leidumatut, inimese loova jõu mõjul
sündinut ning mida tihti määratletakse vastandusega looduslikule/loomulikule keskkonnale, on jäänud ainsana tehislikustumisest puutumata.

Paljuski sarnaneb kultuur looduslikule protsessile. Inimene pole sellel teadlikku alust pannud, ei kavanda seda ning me ei tea täpselt kuidas inimese tegevusest sõltub kultuuri areng. Looduslikud on aga need protsessid, mida võib muuta tehislikeks.

Kultuur on oluline inimühiskonna kõikidel tasanditel. Sageli nähtamatu ja vaikivana osaleb kultuur ometigi äärmiselt olulistes protsessides. Mida enam ühiskonnad keerustuvad, seda ilmsemaks muutub kultuuri tähtsus. Raske on öelda, mis ühiskonnas ei sõltuks kultuurist. Seda tuleb järele proovida. Järleproovimise ainsaks viisiks on luua tehiskultuurid.

Kultuuridel puudub metafüüsiline põhiolemus, mis annaks neile iseenesliku väärtuse. Kultuur on informatsiooniline protsess. Kultuur tekib sotsiaalsete protsesside käigus, ilmneb nendes. Infot on võimalik luua, töödelda, säilitada, levitada ja kasutada.

Tehiskultuuride peamiseks erinevuseks looduslikest/loomulikest kultuuridest on nende loomise eesmärgipärasus. Tehiskultuurid on eesmärgipäraselt loodud keskkonnad. Tegemist on imaginaarse ruumiga, kus teavet säilitatakse, luuakse, vahetatakse ja esitatakse. Juba tehiskultuurist rääkimisega eristame me looduslikku/loomulikku kultuuri ja teistsugust, inimese poolt konstrueeritut.

Kõik infoprotsessid ühiskonnas toimuvad mingi kultuuri raames. Tehiskultuuriline lähenemine detsentraliseerib ja mitmekesistab tähendused endid, muutes infoprotsesside kultuurilist konteksti. Inimene ei loo mitte ainult kultuuri sisu, vaid ka kultuuri ennast.
Kultuuri on loetud millekski muutmatuks, keskkonnaks, millesse me sünnime. Inimestel on puudunud vabadus valida kultuuri. Küsimus pole olnud mitte selles, kas see on võimalik või mitte, vaid lihtsalt selles, et kultuuri muutmine pole olnud oluline.

Tehiskultuur on sidus väljamõeldud maailm, mis on taustaks mingi inimgrupi kollektiivsele tegevusele. Reaalsest kultuurist hoiab seda lahus ennekõike fiktsionaalsus.

Tehiskultuuri loomisel visandatakse kõigepealt uue, loodava kultuuri põhijooned. Millises ulatuses ja milliste näitajate poolest tehiskultuur erineb olemasolevatest loomulikest kultuuridest, sõltub ennekõike sellest, millisel eesmärgil see tehiskultuur
on loodud.

Pärast seda, kui kultuuri eesmärk ja sellele vastavad väärtused ja normid on paika pandud, hakkab inimrühm selles kultuuris tegutsema. Nii loomulik kui ka tehiskultuur kujutavad endast mingit reaalselt suhtlevat inimrühma. Kultuuri väärtused ja normid on kokkuleppelised teoreetilised konstruktid. Tehiskultuuri osalised hakkavad suhtlema lähtudes nendest väärtustest. Nad muudavad need “elavaks”. Kui tehiskultuuri struktuuri määratlemisel kokkulepitud väärtusi ja uskumusi iseloomustab selgus ja fikseeritus, siis nende rakendamist jällegi improvisatsioonilisus ja loomingulisus.

Kultuur on informatsiooniline protsess. Tehiskultuur on kujundatud informatsiooniline protsess. Jagatud lood, metafoorid ja mõttemudelid loovad dünaamilise tehiskultuurse tegelikkuse mis mõjutab omakorda selles osalejate arusaamisi, käitumist ja otsustusi. Loodud lood ja nende loomise käigus vahetatud informatsioon moodustavadki tehiskultuuri sisu.

Tehiskultuur on metafooriline lugu, mis areneb kogu aeg. Kultuuris osaleja on fiktsionaalne kangelane selle kultuuri loos, mida ta ise loob. Tehiskultuur on teadvustatud, nähtavaks muudetud kultuur.
Tehiskultuur aitab muuta konteksti, luua teistsugust keskkonda, kus ka probleemid omandavad hoopis teise näo. Ei ole ju üldsegi kindel, et õiged lahendused on need, mis inimesi elus tingimata kõige enam paeluvad. Tehiskultuuri eesmärgiks on luua keskkond,
milles probleemidega tegelemine on huvitav, põnev ning pakub rahuldust.

Kultuuri käsitletakse etteantud struktuuri ja protsessina. Tehiskultuuri kontseptsioon muudab selle aga loodavaks inimese poolt lähtudes meie vajadustest ja eesmärkidest. Küsimus tehiskultuurist ei ole mitte niivõrd küsimus tehnoloogiast, kuivõrd küsimus äratundmisest ja tunnustamisest. Kultuuri arvamine inimese poolt loodava ja suunatava hulka muudab oluliselt meie maailma, isegi juhul kui me kohe midagi olulist ette ei võta. Tulemuseks on meie maailma muutumine. Ja siis ei aita enam see, kas me seda soovisime või mitte.

Kui inimesed käsitlevad tehiskultuure reaalsetena, siis nad seda ka on.

Tehiskultuur on tehnoloogia – kultuuritehnoloogia. Tehiskultuuril on selgelt rakenduslik lähtekoht ja eesmärgiks ongi nende kasutamine reaalses elus ja praktilistes olukordades. Sõltumata tehiskultuuri rakendusvaldkonnast on nende sügavam metoodiline alus ühesugune. Harilikult lahendatakse erinevaid ülesandeid antud kultuuri raames. Tehiskultuuri korral on eesmärgiks on konstrueerida kultuur, milles antud probleemi ei oleks või oleks seda kergem lahendada.

Kultuur on nagu võrk või filter, mille läbi omandab maailm, keskkond, probleemsisutasioon iseloomulikud tunnused. Kui me muudame võrku või filtrit on meil võimalik probleemi uuesti defineerida, näha teise nurga alt või sootuimaks kaotada. Kui te viskate võrgu vette, ei tea te kunagi enne väljatõmbamist, mida te sealt eest leiate. Tehiskultuuri saak on aga alati suur.

Kultuuriline mitmekesisus on senini tuginenud looduslikele protsessidele. Koos tehislikustumise süvenemise ja laienemisega on selle mõjuvälja sattumas ka kultuur. Kultuur on juba oma olemuselt mitmekesisust sisaldav nähtus. Tehiskultuurid suurendavad kultuurilist mitmekesisust lausa plahvatuslikult

Tehiskultuursed keskkonnad hakkavad ümbritsema meid kõikjal. Kõige olulisemaks oskuseks saab võime neid kultuure etnoloogiliselt käsitleda ja kasutada. Kui te lähete tööle, siis ei ole kõige olulisem mitte omandada konkreetsed tööoskused, vaid oskus sulada uude kultuuri ja hakata seda aktiivselt kujundama.

Inimeseks olemise minevik, olevik ja tulevik on kõik lahutamatult seotud erinevate tööriistade, tehnoloogiate, leiutiste ja praktikatega. Tehnoloogiad seovad meie elusid, identiteete ja tegevusi ning osalevad nii meie koha loomisel maailmas, kui ka inimese ”mina” kujundamisel. Kõige võimsamaks selliseks tehnoloogiaks saab kultuuritehnoloogia.

Kurmo Konsa

Tehiselu laboris ja sõnnikuhunnikus

Inimgenoomi kaardistamise projekti juhatanud bioloog Craig Venter teatas, et nende töögrupil õnnestus luua esimene rakk, millel genoom on täies ulatuses inimese programmeeritud. Tegemist on loogilise järjega nende senisele tööle. 2007. aastal õnnestus kanda üle ühest organismist pärit genoom teise nii, et see seal ka tööle hakkas. 2008 aastal loodi esimene tehisgenoom, mis kujutas endast bakteri genoomist väljavõetud osadest kokkupandud süsteemi. Nüüdne sünteetiline bakter hüüdnimega Synthia loodi sedaviisi, et bakteri Mycoplasma mycoides genoomist tehti tehislikul teel koopia. Genoomi lisati ka märgised, mis aitavad erinevaid geenilõike identifitseerida ja tehislikku genoomi looduslikest eristada. Seejärel sisestati tehislik genoom bakterisse Mycoplasma capricolum, kus see edukalt tööle hakkas. Sünteetilne bakter koosnes seega ühe bakteri rakust + teise bakteri genoomi järgi loodud tehisgenoomist. Nüüdseks on rakk juba rohkem kui miljard korda jagunenud. Edspidi on tehisgenoomidesse võimnalik lisada geene mis panevad need organismid tegema midagi inimesele kasulikku, olgu selleks siis kütuised, ravimid või midagi muud.

Loomulikult on jällegi tõtatatiud ülese ka küsimused selliste uuringute etilistest tagajärgedest. Oxfordi ülikooli praktilise eetika professor Julian Savulescu ütleb, et Venter on praotanud inimkonna ajaloo kõige tähendusrikkama ukse ja võimalik, et heitnud pilgu meie kõigi saatusele tulevikus: “Luues tehislikku elu, mida looduses poleks kuidagi saanud tekkida, läheneb ta jumala rollile. Selle tehnoloogia potentsiaal jääb veel kaugesse tulevikku, ent on tegelik ja oluline. Kuid sellega kaasnevad riskidki on enneolematud.” Teinekord aitab liigsest muretsemisest vabastada pilguheit ajalukku. Kuni 19. sajandini võis iga inimene luua elu. See oli täiesti loomulik ja igapäevane asi. Oli vaid vaja teada millisedi aineid milllistes kombinatsioonides segada ja milliste tingimuste juures hoida. Kui õiged ained juhtusid olemas olema ja tingimused vastavad, võis elu tekkida ka spontaanselt. Nii võis tekitada isegi inimolendedi, tõsi küll neil puudus ratsionaalne hing ja seega ei olnud nad tegelikult päris saranased inimolenditele. Aga muude elusolendite loomine ei olnud mingi probleem ja keegi ei muretsenud seepärast, et inimene võiks elu luues mängida jumalat. Elu iseneselsik teke elutust ainest ehk abiogenees oli ju täiesti harilik nähtus, igaüks võis jälgida kuidas sobivates tingimustes tekkisid väljaheidetes, lagunevates toiduainetes ja mujal erinevad elusolendid (tavaliselt ussid, tõugud, putukad, roomajad, hiired). Elusolendite iseeneslik teke ei olnud kaugeltki mitte ainult rahvausundi valdkonda kuuluv nähtus. Alates antiigist oli tegemist täiesti teadusliku teooriaga mida kinnitasid ulatusliku vaatlused. 4. sajandil eKr lõi Aristoteles elusolendite tekke teadusliku teooria, mis kehtis suuremate muudatusteta kuni 18. sajandini.

„Loomad ja taimed tekivad maas ja vedelikus, kuna maas on vett ja õhk vees ja õhus on eluline soojus nii et kõik asjad on tegelikult täis hinge. Seetõttu formeeruvad ka elusolendid kui millessegi on kogunenud õhk ja eluline soojus.“ (Loomade tekkest, III, 11). Hilisemad kirikuautoriteedid Albertus Magnus ja Aquino Thomas lisasid Aristotelese väidetule veel taevakehade astroloogilised mõjud. „lagunemise teel tekkivate loomade korral on vormimoodustavaks jõuks taevakehade mõju.“ (Aquino Thomas. Summa Theologiae, I, q. 71) Ei elu isetekkel ega ka selle kunstlikul läbiviimisele ei olnud toona mingeid filosoofilisi, teaduslikke, eetilisi ega teoloogilisi vastuväiteid. Kas neid peaks olema praegu? või võime ka varsti elada maailmas, kus elu loomine on sama igapäevane asi kui hallitav torditükk.

Kurmo Konsa

Inimese täiustamise tööriistad

Kõikides inimkultuurides kasutatakse mingisuguseid inimkeha muutvaid tehnoloogiaid, seda nii meditsiinilistel, religioossetel, sotsiaalsetel kui ka esteetilistel eesmärkidel.Praegu tahame me inimkeha mitte ainult muuta, vaid ka täiustada. Kasutades tehnoloogiat teha keha veelgi paremaks kui ta on. Olla ilusam, targem, tugevam, tervem – see on ilmne ahvatlus.

Millised tööriistad meil selleks hetkel olemas on ja milliseid võime lähitulevikus loota? Teeme kiire ülevaate.

Kosmeetiline kirurgia – kasutatakse inimese välimuse muutmiseks. Laialdaselt kasutusel. Kindlasti muutub üha tavalisemaks.

Psühhofarmakonid, kognitiivsed võimandajad – keemilised ühendid mida kasutatakse meeleolu ja virgusseisundite reguleerimisel ning vaimsete võimete suurendamiseks. Laialt kasutusel on serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (näiteks Prozac, seroxat jpt) mis reguleerivad inimeste meeleolu, aga ühtlasi parandavad ka näiteks hakkamasaamist sotsiaalsetes situatsioonides, vähendavad ärevust jms. Ravimid mida kasutatakse hüperaktiivsuse ravis (adderall, ritaliin) parandavad tunnetusvõimet, tõstavad vaimse töö võimekust ja aitavad taluda vaimset stressi. Terve rida keemilisi kognitiivseid võimendajaid (näiteks ampakiinid, fenseriin, MEM 1003, MEM 1414) on väljatöötamise või katsetamise staadiumis.

Erinevad farmakoloogilised ühendid – kasutatakse inimkeha välimuse või funktsioonide muutmiseks. Kasvuhormoonid ja steroidid muudavad inimese lihaskonda (vt jõusaalides ringi), viagra parandab seksuaalfunktsiooni. Siia gruppi kuuluvad veel mitmed nn dopinguained, millede eesmärgiks on keha füüsilise jõudluse parandamine. Laialt kasutusel ja muutuvad ilmsesti üha tavalisemateks.

Embrüouuringud– ei paranda küll otseselt inimese omadusi, kuid võimaldavad välja selekteerida haigeid ja vigaseid embrüoid. Embrüodiagnostikat tehakse juba väga varases arengustaadiumis – kolmandal päeval pärast viljastumist. Meetod on kasutusel kehavälise viljastamise korral. Lootevee uuringuid mis võimaldavad samuti teha kindlaks kas lootel on geeni või kromosoomidefekte, tehakse raseduse 15.-17. nädalal. Tegemist on tavapäraste uuringutega.

Geeniteraapia – muudetakse pärilikkust geenide siirdamise teel. Eristatakse somaatiliste rakkude geeniteraapiat ja sugurakkude geeniteraapiat. Esimese korral siirdatakse organismi rakkudesse millede omadusi või talitlemist soovitakse parandada viiruste või plasmiidide abil vastavat geenimaterjali. Võidakse siirdada ka tüvirakke, mis vastavas elundis muunduvad sellele omasteks rakkudeks. Somaatiline teraapia mõjutab ainult antud organismi. Sugurakkude geeniteraapia korral mõjutatakse sugurakkude geneetilist materjali. Sõltuvalt sellest kas mõjutatakse preembrüot või sugurakke on toime esimesel juhul täheldatav nii antud organismil kui ka kõikidel selle järglastel ning teisel juhul ainult antud organismi järglastel. Somaatiline geeniteraapia on katsetusstaadiumis. Sugurakkude geeniteraapia on üldjuhul keelatud.

Koljuväline magnetiline stimulatsioon – kasutab tugevaid magnetimpulsse, kutsudes sellega esile kindlate ajupiirkondade sisse- ja väljalülitamise. Sellisel meetodil on ühelt poolt võimalik ravida neuroloogilisi haigusi, kuid teiselt poolt annab see ka võimaluse juhtida tervete inimeste ajutegevust. Meetod on katsetusjärgus.

Nagu näeme pakuvad ka olemasolevad ja juurutusstaadiumis olevad tehnoloogiad küllaltki palju võimalusi inimorganismi täiustamiseks. Aeg on organismi tuunimiseks küps!

Kurmo Konsa

Tehiskultuur “DigiKult

Tehiskultuur on loodud Tartu ülikooli Infokoralduse magistriõppekava seminaride raames. Osalejateks on üliõpilased ja õppejõud. Tehiskultuuri ”DigiKult” lähtepunktina võeti arutluse alla infoga seotud probleemid tänapäeva maailmas. Neid probleeme on palju ning nad seostuvad meie kaasaja ühiskonna kõikide külgedega. Probleemsituatsiooni komplekssus ja sotsiaalsete ning kultuuriliste tegurite seotus muudab selle küllaltki raskestikäsitletavaks tavapäraste analüütiliste meetoditega. Tehiskultuuri loomise eesmärgiks oli ühelt poolt õppida tundma tehiskultuuri loomise metoodikat ja teiselt poolt käsitleda kaasaegse infoühiskonna probleeme kasutades sellist uut metoodikat. Aruteludeks loodi e-mail list ja kultuuri kohta andmete kogumise kohaks wiki Tehiskultuur, kuhu moodustub omalaadne entsüklopeedia antud tehiskultuuri kohta. Tehiskultuuri loomisel ei proovita mitte lahendada neid probleemsituatsiooni analüüsimisel esiletoodud küsimusi, vaid eesmärgiks on luua selline kultuur, kus neid probleeme ei oleks või kus neid ei käsitletaks enam probleemsetena. Otseste lahenduste asemel keskendutakse probleemsituatsioonile uue konteksti loomisele.
Tehiskultuuri loomiseks on vajalik määratleda selle kultuuri artefaktid, väärtused ja sügavamad baasarusaamad. Senine kogemus näitab, et kõige mõistlikum on alustada väärtustest ja uskumustest. Artefaktide ehk kultuuri välise külje loomine on küll lõbus, aga samal ajal on need jällegi küllatki sõltumatud väärtuste tasandist. Ühesugused artefaktid võivad olla erinevate väärtustega kultuurides. Baasarusaamad on jällegi need, mis loovad aluse väärtustele, olles seega äärmiselt olulised väärtuste põhjendamisel ja ühtseks ning kooskõlaliseks süsteemiks kujundamisele. See, millest me aga kultuuris toimides lähtume on ennekõike just väärtused ja uskumused. Esialgne kultuuri struktuuri tegemisel keskendusimegi tehiskultuuri väärtustele ja uskumustele.
Tehiskultuuri loomise teise faasi arutelude käigus kokkulepitud väärtused ja uskumused, baasarusaamad ja artefaktid pandi kirja wikisse.

Tuginedes esialgselt loodud tehiskultuuri struktuurile esitasid osalised erinevaid lugusid. Esimeseks ülesandeks oli kirjeldada lihtsalt ühte täiesti tavalist päeva selles tehiskultuuris. Lood pandi samuti ülese wikisse. Esitatud lood on küllaltki erinevad, osa nendest keskendub tehiskultuuri välisele küljele, mida on kindlasti lihtsam kujutada, osa jällegi püüavad edastada tehiskultuuri sügavamat olemust. Jagatud lood, metafoorid ja mõttemudelid loovad dünaamilise tehiskultuurse tegelikkuse mis mõjutab omakorda selles osalejate arusaamisi, käitumist ja otsustusi. Tehiskultuuri toimimise käigus hakkab välja kujunema sellele kultuurile omane identiteet. Loodud lood ja nende loomise käigus vahetatud informatsioon moodustavadki tehiskultuuri sisu.

Tehiskultuur on loodud keskkond, kontekst, kus inimesed tegutsevad. Tehiskultuurid ei võimalda meil lahendada kõiki probleeme, nende suunitlus on hoopis teistsugune. Tehiskultuur aitab muuta konteksti, luua teistsugust keskkonda, kus ka probleemid omandavad hoopis teise näo. Ei ole ju üldsegi kindel, et õiged lahendused on need, mis inimesi elus tingimata kõige enam paeluvad. Tehiskultuuri eesmärgiks on luua keskkond, milles probleemidega tegelemine on huvitav, põnev ning pakub rahuldust.

Tehiskultuuri erinevus senistest kultuuride kujundamise ettevõtmistest, näiteks organisatsioonikultuuri muutmisest seisneb selles, et tehiskultuurid on algusest peale loodud. Ei tegeleta mitte olemasoleva kultuuri muutmisega vaid kujundatakse täiesti uue struktuuriga tehiskultuur. Selline vaba ja paljuski mänguline algsituatsioon loob avatud, loomingulise õhkkonna.
Kurmo Konsa

Elulogi – kogu elu jälg

Elulogi (lifelog, lifelogging) eesmärgiks on koguda ja salvestada informatsioon kogu inimese elu kohta.

On see mõistlik?
On see saavutatav?

Millist infot inimese kohta on:

Kõikvõimalikud tekstid, pildid, audio ja videosalvestised mida ta ise on teinud või mida teised on teinud ja mis mingitmoodi on selle iskuga seotud. Kirjavahetus, peetud vestlused.

Info tema poolt kasutatud info kohta. Milliseid veebilehti kasutatakse, millist muusikat kuulatakse ja kuna see juhtub.

Tema bioloogilise keha sensorite andmed kehatempeartuuri, vererõhu, pulsi, veresuhkru taseme jms kohta.

Inimese ruumiline asuikoht.

Inimesed, kelledega ta kohtub ja suhtleb, paigad mida külastab. Toit mida sööb.

Kõige tõsisemad elulogijad on katsetanud pisikeste kantavate videokaameratega, mis salvestavad kõike mida inimene näeb, teeb ja räägib. Kõik vestlused, telefonokõned salvestatakse ja on igal ajal kättesaadavad. Inimese asukoht registreeritakse GPS seadmega ja salvestatakse samuti. Kas tegemist on radikaalse enesejälgimise või hoopiski tõelise digitaalse olevuse loomisega.

Tehnilises mõttes ei ole see kõik väga keerukas. Aga eetilised, õiguslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised keerukused tunduvad peaaegu ületamatutena.

Millisel määral see info on teistele kaättesaadav ja kasutatav? Ilmselt peab otustusõigus jääma antud indiviidi kätesse. Ta peab ise teadma millist infot ja kui suurel määral ta mingitele kasutajagruppidele avalikuks teeb. Näiteks nii, et blogi võivad lugeda kõik aga andmeid mu südamestimulaatori töö kohta võib üle võrgu näha ainult mu arst.

Elulogi võimaldab elu kujundada, organiseerida, mäletada, arhiveerida, lugeda ja esitada teistele. See on võimalus haarata kontroll oma identiteedi üle ja kujundada oma digitaalne isksus. Meie isiksus, meie „mina“ ei ole vangistatud meie kehasse, vaid ulatub selelst märksa kaugemale. Elulogi määratleb selle nii ruumis kui ajas. Me oleme digitaalsed isiksused ja kulgeme lõppematus infovoos.

Kurmo Konsa

Kas tehiskultuuris elav inimene on meist erinev?

Milline on tehiskultuuri ja inimese seos? Küsimus peitub tegelikult selles – millega me mõtleme? Enamik inimesi annab sellele küsimusele ühese vastuse: ajuga, vähemus vastab veel ka vaimuga. Nagu ikka ilmsete asjadega kipub olema on ka see vastus vale, või vähemalt mitte täielik. Aga meil tuleb alustada natuke kaugemalt ja abstarktsemalt.

Kaasaegse maailma üheks kõige iseloomulikumaks jooneks on piiride kadumine loodusliku ja tehisliku vahelt. Tegemist ei ole mitte ainult inimmõjude äärmise suurenemisega loodusele, vaid isegi kunagi nii selge “looduse” mõiste ise on kiiresti oma senist tähendust kaotamas.

Tundub, et õigem oleks mitte rääkida loodusliku ja tehisliku erinevusest, vaid tehislikustumise protsessist, mis toetudes ennekõike tehnikale kaotab fundamentaalse piiri loodusliku ja tehisliku vahel. Idee inimesest ja inimkultuurist eraldi seisvast loodusest on kaotanud oma senise tähenduse.

Inimeseks olemise minevik, olevik ja tulevik on kõik lahutamatult seotud erinevate tööriistade, tehnoloogiate, leiutiste ja praktikatega. Tehnoloogiad seovad meie elusid, identiteete ja tegevusi ning osalevad nii meie koha loomisel maailmas kui ka inimese ”mina” kujundamisel.

Mida keerukamaks närvisüsteem muutub ja mida komplitseeritumad on ülesanded, mida ta täidab, seda keerukamaks muutub koherentsete käitumismustrite säilitamine. Lahenduse sellele probleemile pakubki närvisüsteemi ja keskkonna kooskäsitlemine. Närvisüsteem tugineb suuresti väliskeskkonnale, kas siis selle looduslikule osale, nagu enamikel loomadel, või siis selle kunstlikult muudetud osale, nagu inimesel. Väline keskkond aitab käitumist kujundada ja suunata. Inimene muudab ümbritsevat keskkonda muu hulgas ka selleks, et toetada ja laiendada meile omast probleemilahendusvõimet. Välise keskkonna olulisteks komponentideks, mis aitavad meie närvisüsteemil toimida, on keel, kultuur ning kõikvõimalikud institutsioonid. Sellist osa keskkonnast, mis on kindlal viisil seostunud meie ajudega ja moodustab osa meie kognitiivsest süsteemist kutsutakse laienenud teadvuseks (extended mind).

Järelikult on suur hulk ümbritsevat maailma, mis tegelikult kuulub osana inimesse. Tehiskultuurid on samuti osa inimesest. Osa inimese keskkonda ulatuvast kognitiivsest süsteemist. Luues tehiskultuurse informatsioonilise keskkonna kujundame me samas ka ümber seda kasutavate inimeste teadvusi, võimet mõelda ja aru saada.

Kurmo Konsa

Muudame tehiskultuuri dünaamiliseks

Juri Lotman on raamatus ”Kultuur ja plahvatus” toonud esile semiootiliste süsteemide kaks lausa olemuslikku probeemi: seostumine välise maailmaga ja dünaamika. Proovime siis lisada oma tehiskultuuri mudelisse muutuse ja arengu.

Tehiskultuuri toimimist võib kujutada järgmise skeemi kohaselt.

Lähtepunktiks võib olla lihtsalt mingi idee sellest, millist kultuuri tahame me teha. Aga selleks võib olla ka näiteks probleem, mida loodava tehiskultuuriga soovitakse lahendada. Võttes lähtepunkti aluseks, hakatakse määratlema loodava tehiskultuuri elemente. Nagu varasemast postitusest teame on kultuuri loomiseks vajalik määratleda selle kultuuri artefaktid, väärtused ja sügavamad baasarusaamad. Senine kogemus näitab, et kõige mõistlikum on alustada väärtustest ja uskumustest. Artefaktide ehk kultuuri välise külje loomine on küll lõbus, aga samal ajal on need jällegi küllatki sõltumatud väärtuste tasandist. Ühesugused artefaktid võivad olla erinevate väärtustega kultuurides. Baasarusaamad on jällegi need, mis loovad aluse väärtustele, olles seega äärmiselt olulised väärtuste põhjendamisel ja ühtseks ning kooskõlaliseks süsteemiks kujundamisele. See, millest me aga kultuuris toimides lähtume on väärtused ja uskumused. Esialgne kultuuri struktuur ei saa mõistetavalt olla kuigi põhjalik. Aga selle üle ei ole ka vaja eriliselt muretseda, kuna tehiskultuuri toimimise käigus toimub pidevalt kultuuri struktuuri täiustamine.

Tuginedes esialgselt loodud kultuuri struktuurile hakkavad osalised selles tehiskultuuris tegutsema. Selles etapis hakkab tehiskultuur oma tegelikku elu elama. Ja nagu ikka ei vii elu meid mitte staatilissse lõpp-punkt, vaid hoopis uue elu juurde. Tehiskultuuri toimimise käigus hakkab kultuuri struktuur rikastuma ja täienema. Täpselt nii nagu ka loomulik kultuur. Läbi igapäevaste tegevuste toimub kultuuri pidev loomine ja taasloomine. Tõdemus on tegelikult üsnagi triviaalne: tehiskultuuri dünaamika loovad inimesed oma tegevusega selles kultuuris.

Kurmo Konsa

Tehiskultuuri kasutus

Tehiskultuuride peamiseks erinevuseks looduslikest/loomulikest kultuuridest on nende loomise eesmärgipärasus. Me võime kultuure luua väga erineval eesmärgil, alates meelelahutusest ja lõpetades teaduslike uuringutega. Tehiskultuurid on arusaadavalt seotud kõigi nende inimolu aspektidega, millega kultuurgi.

Tehiskultuuril on selgelt rakenduslik lähtekoht ja eesmärgiks ongi nende kasutamine reaalses elus ja praktilistes olukordades.

Peamised tehiskultuuride rakendused seisnevad nende kasutamises:
• uurimisvahendina
• tehiskeskkonnana erinevate ülesannete lahendamisel
• õppevahendina

Valdkonnad, milledes tehiskultuuride metoodikat võib edukalt rakendada on järgmised. Kultuuride vastastikuse mõju modelleerimine, kultuuride jagunemine subkultuurideks ja nende omavaheline mõju ning hübriidühiskondade tekke modelleerimine. Antud metoodikat on võimalik kasutada kultuuride evolutsiooni alternatiivsete stsenaariumide läbimängimiseks ja „mis siis, kui“ tüüpi eksperimentide läbiviimiseks. Tänapäeva ühiskondadele eriti iseloomuliku kultuurilise mitmekesisuse uurimine ning kultuurikonfliktide, kokkupõrgete, konkurentsi ja invasioonide käsitlemine on äärmiselt aktuaalsed ja atraktiivsed teemavaldkonnad.

Tehiskultuuride loomine viib meid ka loomulike kultuuride käsitlemisel uut tüüpi probleemide ja käsitluste juurde. Tehiskultuurid võivad olulisel määral muuta meie käsitlust loomulikest kultuuridest. Praktilised kasutusvaldkonnad on tegelikult väga laiad hõlmates reaalsete kultuuride prognoosimise, kontrolli ja sotsiaalsete muudatuste läbiviimise aspekte.

Tehiskultuuri meetodeid on võimalik kasutada abivahendina strateegilisel planeerimisel ja poliitika kujundamisel nii institutsioonide, organisatsioonide ja piirkondlikul tasandil, kui ka erinevates tegevusvaldkondades.

Õpikeskkondadena kujutavad tehiskultuurid endast samuti päris huvitavat võimalust. Neid oleks võimalik kasutada ennekõike uurimis- ja probleemilahendusoskuste arendamisel.

Sõltumata tehiskultuuri rakendusvaldkonnast on nende sügavam metoodiline alus ühesugune. Harilikult lahendatakse erinevaid ülesandeid antud kultuuri raames. Tehiskultuuri korral on eesmärgiks on konstrueerida kultuur, milles antud probleemi ei oleks või oleks seda kergem lahendada. Tavapärane probleemilahenus keeratkse pahempidi nagu mardisandi või jõulusoku kasukas.

Kurmo Konsa