Saatkonnalinn – keel kui maailm

China Miéville romaan Embassytown (2011)

Romaanile pealkirja andnud Saatkonnalinn on inimeste eelpost hõivatud kosmose servas asuval planeedil Arieka. Planeeti asustavad putukasarnased kohalikud elanikud Ariekeid, keda formaalselt ja austavalt kutsutakse peremeesteks (Host). Tegemist on intelligentse liigiga, kelledega suhtlemine on aga äärmiselt komplitseeritud, kuna nende keel erineb fundamentaalselt inimeste keeltest.
Tegemist on inimestest äärmiselt erineva liigiga. Ariekeide välimust eriti ei kirjaldata, antakse ainult mõningaid vihjeid – neil on kabjad, lehvikukujulised tiivad, seljakilp ning silmad mis asuvad koraljate jätkete otsas. Samuti ei kirjaldata otseselt nende kultuuri ja mõtlemist. Tegemist on ulmekirjanduse klassikalise probleemiga – täiesti erinevat liiki on võimatu kujutada. Kuidas saab kirjeldada midagi sellist, milelst me üldse midagi aru ei saa. Miéville tunnistab ka ise, et Ariekeid on liiga võõrad, et inimene saaks neid mõista.
Igal juhul Ariekeid on nii võõrad kui vähegi olla saab. Ariekeid on üks võõramaid liike, keda ma olen ulmekirjanduses kohanud.

Romaani keskseks teemaks ongi Ariekeide keel, mis on nii omapärane, et seda tähistakse romaanis suure tähega – Keel. Kogu romaani võib käsitleda lingvistilise ulmekana. Romaan uurib, kuidas keel mõjutab maailmast arusaamist, mõtlemist ja kultuuri. Igasugune inimestele tuntud keel on sümboolne – tähenduste edasiandmiseks kasutatakse sümboleid (kõneldava keele puhul siis hääliksümboleid). Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus (igas konkreetses keeles erinev) ning põhineb konventsioonil, st on kokkuleppeline.
Ariekeide keel on fundamentaalselt teistsugune. Nende keeles sõnad ei tähenda midagi, vaid ongi referendid ise. Keele sõnad ei ole mõtete referendid vaid on mõtted ise. Sõna ei ole märk mis viitab millegile, vaid on see asi ise. “Kui meile tähendab iga sõna midagi, siis Peremeestele on see avavus. Uks, läbi mille sõna vastega seotud mõte, mõte milleni on jõutud sõna kaudu, on näha.” Selline keel ei ole sümboolne ning Ariekeid on ainus intelligentne liik, kes ei kasuta sümboolset keelt. Selline asjaolu muudab nad muidugimõista ääretult ainulaadseteks. Võib muidugi vaielda, kas selline keel üldse ongi võimalik. Ulmeteosesse sobib selline idee aga imehästi.

Keele sellisest ehitusest tuleneb kaks asjaolu. Ariekeid suudavad väljendada ja ilmselt ka tajuda abstraktseid mõisteid üksnes siis, kui kusagil Ariekal eksisteerivad nende kehastused ning teiseks ei ole nad võimelised valetama.

Kui Ariekeid tahavad rääkida millestki sellisest, mida ei ole tegelikkuses olemas, siis peavad nad selle looma. See puudutab nii konkreetseid füüsilisi objekte, kui ka abstraktseid mõisteid. Nad ei saa rääkida ”kollasest tassist, mis on purustatud ja seejärel uuesti kokku liimitud”, kui sellist tassi ei ole kusagil Ariekal olemas. Selleks, et sedaviisi öelda, peab ka selline tass juba olemas olema või siis tuleb kollane tass purustada ja kokku liimida. Abstraktsete mõistete võrdkujudeks võivad olla ka inimesed. Nii näiteks ongi romaani protagonist mõiste “tütarlaps, kellele tehti pimedas haiget ja kes sõi, mida talle anti söömise jaoks ehitatud vanas ruumis, kus ammu aega ei olnud söödud” kehastuseks. Lapsena mängis ta seda kogemust ja jäigi Ariekeidele selle kehastuseks. Ideedele võrdkujude leidmiseks peavad Ariekeid pidevalt muutma maailma enda ümber.

Samuti ei ole nad võimelised valetama, ehk siis rääkima midagi, mis ei vasta tõele. Samas saavad nad isenesest aru, et on võimalik rääkida midagi sellist, mis ei ole tõde. Nende keel võimaldab valesid väljendada. Kui Saadikud valetavad kasutades Keelt, siis saavad Ariekeid sellest suuremas osas aru. Nad ei saa aga otselt rääkida millestki sellises,t mis nende teada ei ole tõde. Selline asjaolu muudab võimatuks nii metafoorid, kui loomulikult ka kirjanduse. Valetamine pakub Arakeidele äärmiselt suurt huvi. Valetada proovimisest on nende seas saanud lausa sport. Nad korraldavad festival kus osavõtjad proovivad jõuda võimalikult lähedale mittetõe rääkimisele.

Rääkimiseks kasutavad Ariekeid üheaegselt kahte suud. Keele foneemid koosnevad kahest helist, mis tuuakse kuuldavale üheaegselt. Nad räägivad simultaanselt kahe häälega. Teadvus on neil aga üks. Üksikisikuna ei suuda inimene nendega rääkida, samuti ei saa lihtsalt kasutada kahte inimest korraga, kuna sellisel juhul puudub ühine teadvus. Kuigi arvutid suudavad sünteesida nende kahehäälset keelt, ei saa Ariekeid sellest aru, kuna masinal puudub mõistus. Ariekeid saavad aru Keelest üksnes siis, kui seda räägib mõistuslik olend, kes mõistab räägitava tähendust.

Arakeidega suhtlemisks on loodud erilised inimesed –Saadikud. Saadikud on kloonitud kaksikud keda on ka psühholoogiliselt töödeldud nii, et nad käsitlevad endid ühe isiksusena. Lisaks on ka nende empaatiavõimet tehnoloogiliselt suurendatud. Kõik see võimaldab neil Peremeestega suhelda. Saadikut käsitletakse ühe isiksusena ning nimetatakse samuti kahe nime kombinatsiooniga, näiteks CalVin või MagDa.

Saadikud on kohalikud ning nende võime suhelda Peremeestega annab Saatkonnalinnale olulise poliitilise mõju. Selle vähendamiseks saadetakse Saatkonnalinna võõramaalasest saadik EzRa. Tegemist on geneetiliselt erinevate iskutega, mitte kloonidega nagu seda on kohalikud saadikud. Tema rääkimine mõjub aga Premeestele nagu viirus või tugev narkootikum. EzRa koosneb piisavalt sarnastets indiviididest, nii et Peremehed teda mõistaksid, kuid teiselt poolt tajuvad nad ka selgelt tema olemuslikku erisust. Selline ilmne vastuolu mürgitab Peremeeste teadvuse. Nad soovivad ainult kuulda EzRad rääkimas ning annvad selle sõltuvuse edasi ka teistele Ariekeidele ning nende bioloogilist algupära tehnoloogiale ja arhitektuurile. Algab äärmiselt kiire Peremeeste ühiskonna, kultuuri, hoonete ja tehnoloogia lagunemine. Lõpptulemusena on Arakeid sunnitud omandama sümboolse keele. Kuigi nad on kaotanud kogu oma senise maailma, avaneb neile uus ja võimalusi täis maailm, aga see on juba selline kus elvad koos inimesed ja Arakeid. Selline positiivne lõpp tundub mulle siiski enam-vähem samasugune kui öelda, et indiaanlaste kultuur ja maailm küll hävitati, aga see loob võimaluse kunagi tulevikus kasutada koos vallutajatega rõõmsalt facebooki.

Arakeide keel ongi nende kultuur või vähemalt kõige olulisem osa sellest. Ka nende tehnoloogia põhineb keelel. Keele kaudu on nad loonud kogu oma maailma. Selline Keel saabki olla ainult kogu kultuuri ja seega ka tegelikkuse aluseks. Kui Arakeid saavad tegelikult aru, et on olemas ka muu võimalus, algab nende kultuuri ja kogu maailma kiire ja pöördumatu häving.

Ariekeid soovivad ise muutuda, kuid lugeda nende algse kultuuri hävingust on väga kurb. Kultuuri kaotamine võib tõepoolest olla mõnikord vajalik, kuid igaljuhul on see väga nukker.
Kurmo Konsa

Bioloogiline loodusearmastus ja lojaalsus juhile

„Kultuur on tegelikult inimese poolt välja mõeldud.“ Selline väide on ühelt poolt ilmne oma naiivsuses ja teiselt poolt jällegi vägagi valgustav. Kes siis kultuuri ikka välja mõtles kui mitte inimene. Aga kui me seda tunnistame, siis peaks tõdema, et me võime välja mõelda ka midagi muud. Siinkohal tundub asi jällegi kahtlaseks minevat ja põhjuski on selge – me käsitleme (ja ka tahame käsitleda) kultuuri analoogiliselt looduslike nähtusetega. Kultuur on kujunenud pikaajalise ajaloolise arengu tulemusena ja seega sarnane näiteks inimkehaga. Kultuuri bioloogilist determineeritust kasutatakse ka tihti ulmekultuurides. Eriti sageli leiab selline põhjendus rakendamist siis, kui on loodud kultuur, milles on üks väga selgelt domineeriv keskne kontsept. See keskne kontsept kuulutatakse bioloogiliselt määratletuks. Nii on see näiteks ühes varasemas postituse käsitletud navi`de üheksolemisega või siis antud kirjutise teemaks olevate atevi lojaalsusekontseptsiooniga (man`chi). Mõlemal juhul on tegelikult täiesti arusaamatu, milleks sellist bioloogilist determineeritust vaja on. Kas tõesti kahtlevad nende maailmade loojad selles, et isik (ateva, navi) võib mõelda välja midagi sellist, mis annaks keskse sisu kogu indiviidi ja kultuuri elule.
Atevi kultuur on loodud Caroline J. Cherryh`i poolt sarjas „Foreigner“. Lühidalt loost: Inimeste kosmoselaev Phoenix satub peale ruumihüpet arvutite rikke tõttu tundmatusse kosmoseossa. Kuna algsest koloniseerimiseesmärgist tuleb loobuda, liigitakse lähima sobiva planeedini. Kohalejõudnult selgub, et planeedil elavad humanoidsed atevi. Arengutasemelt on nad kusagil aurutehnoloogia ajastus. Kosmoselaevas olevad inimesed jagunevad mitmesse farkatsiooni – üks osa sõidab kosmoselaevaga lähikosmosesse uurimisretkle nin teine osa asutab koloonia planeedi pinnale. Puhkeb sõda atevi ja inimeste vahel, mida tuntakse hiljem maandumissõjana. Vaatamat inimeste tehnoloogilisele üleolekule nad kaotavad sõja ning neil lubatakse jääda elama vaid Mospheira saarele. Vastutasuks annavad inimesed atevile tasapisi üle oma tehnoloogiaid. Atevi ja inimeste vahelises lepingus nähti ette paidhi ametikoht. Ainult üks inimene – paidhi – võib elada atevi ühiskonnas. Paidhi on inimeste saadik atevi juures, kes kontrollib ka tehnoloogiate edastamise kiirust. Tegemist on kõige väljapaistvama spetsialistiga atevi keele ja kultuuri alal. Paidhi on vahendaja, tõlkija, poliitik.

Atevi kultuuri keskseks, kõige olulisemaks kontseptiks on man´chi. Man´ chid võib mõista lojaalsusena. Tõsi küll see lojaalsus on atevi´desse geneetiliselt sisse programeeritud. Tegemist on omalaadse sundseisundiga mis paneb ateva järgnema liidrile. Tegemist on liiduga, mis määratleb isiku. Sellisena on man´chi kõikide atevi poliitiliste liitude aluseks. Teiselt poolt on jällegi tegemist väga isikliku asjaga, millest avalikult ei sobi rääkidagi. Kui kellegilt küsida tema man´chi kohta, siis on tegemist äärmiselt piinliku eksimusega, see on asi mida viisakad inimesed kunagi jutuks ei võta. Selleks liidriks, juhiks ei pea tingimata olema isik. Nii näiteks võib teenrite man´chi kuuluda lossile, valdusele. Man´chi on hierarhiline – see liigub ülesepoole juhini, kuid samal ajal mitte temast allapoole. Kõige kõrgemal asuv aijiin (atevi valitseja) ei järgi kadagi, kuid ta tõmbab ligi teiste man´chid. Man`chi moodustav atevi ühiskonnas omalaadse lojaalusevõrgustiku – iga ateva on lojaalne oma liidrile, see omakorda jällegi oma liidrile ja nii edasi kuni Sheijidan Aijii`ni, kes on kõikide atevi juhiks.

Kogu atevi ühiskond keerleb man´chi ümber. Kõige olulisem on tõelise lojaalsuse kindlaksmääramine, seda nii iseenda kui ka teiste korral. Kuna man`chi on teatud mõttes isiksusest väljaspoolseisev jõud (kuna see on määratud geneetiliselt „looduse“ poolt, organismi sisse ehitatud, baseerudes varsemale karjainstinktile), siis peab ateva selle mõistmiseks vaeva nägema. Enamikul juhtudest ei ole üldse selge „kus on kellegi man`chi“ – see on ka kogu atevi kultuuri keskseks küsimuseks ja liikumapanevaks jõuks. Man`chi mõistmine tagab ka atevile enesemõistmise. Kuna man`chi määratletakse suhtes teistega, siis on selle määratlemine seotud keerukate poliitiliste intriigide ja suhete sasipundarde lahtiharutamisega.

Man`chi asendab selliseid inimikultuuri mõisteid nagu sõprus ja armastus. Sarnaseid tundeid saab ateva tunda ainult selle vastu, kellel on samane man`chi ja kes on lojaalne samale liidrile.

Sarja esimese romaani (Foreigner) teemaks ongi selle väljaselgitamine, kas inimesel paidhi Bren Cameronil on man`chi või mitte. Kuna inimesed on bioloogilises mõttes teine liik kui atevi, siis teoreetiliselt ei saagi tal seda üldse olla ja ta on seega väljaspool atevi võimustruktuure. Sündmustiku kulgemise käigus selgub, et ka inimesel võib siiski olla man`chi. See pole küll geneetiliselt määratletud, aga inimene võib käituda vastavalt tegelikule man`chile, küll suurte pingutustega, aga ta võib saada aru „kus on tema tegelik man`chi“. Atevi kõige levinum meeleahtuse vorm on machimi`d – kas siis teatri- või televisoonidraamad, millede keskmes on kangelaste man`chi otsingud. Teekond selle man`chi, mida kangelane arvab endal olevat juurest tõelise, tegeliku man`chi´ni. Tegelik man`chi on alati olemas, tõsi küll ateva ja nagu selgus, ka inimene, võivad seda mitte mõista, mitte leida. Sellisel juhul jääb aga selle isiku elu poolikuks. Man`chi ei ole staatiline nähtus, koos isiku ja ümbritsevate isikute man`chide muutumisega muutub ka antud isiku man´chi.

Teine oluline atevi kultuuri mõiste, mis kirjaldab isikutevahelisi suhteid on liidud või assotsiatsioonid. Liidud on laiemad ja mitte nii tugevate seostega kui man´chi. Liidud on seotud äriliste, meeleahutuslike jm suhtega, mis ei haara otseselt man´chid. Kõige suurem erinevus man´chi ja liitude vahel on aga see, et liidud on avalikud, man´chi aga vastupidi väga isiklik. Atevi linnades näiteks viitavad majade katuse värvid ja müüride kuju liitudele, milledes maja elanikud osalevad.

Atevi ühiskonna poliitiline struktuur põhinebki nendel liitudel. Geograafilised piirid ei mängi seejuures mingit rolli. Nii näiteks ei ole atevi kõige olulisemal assotsiatsioonil – Lääne Assotsiatsioonil mitte mingit selget geograafilist piirkonda.

Raamat ise annab meile alguses püstitatud vastuse – kuna ka teisel liigil, see tähendab inimesel võib olla man`chi, siis järelikult pole selle geneetilsiel määratletusel või mittemääratletusel mingit sisulist tähtsust. Ainult mõistus ja mõistatahtmine loovad kultuuuri.

Kurmo Konsa

Üht-teist Na`vide kultuurist

Juttu tuleb loomulikult James Cameroni uuest 3-D ulmefilmist ”Avatar”. Na`vid on Pandora põlisasukad. Tegemist on Polyphemuse, ühe kolmest Alfa Centauri A ümber tiirlevast gaasgigandist, kuuga. Kaugus Maast 4,3 valgusaastat. Pandoral leidub äärmiselt haruldast mineraali unobtainiumi, mida asub kaevandama korporatsioon RDA (Resources Development Administration). ”Avatari” näol on tegemist üsnagi tüüpilise ulmeteosega – loodud on suurepärane maailm imetabase floora- ja faunaga, mille kohta on võimalik infot hankida Pandorapeediast. Na´vid ise on kolme meetri kõrgused, sinise sädeleva nahaga, sabadega ja pika patsiga, mis toimib omalaadse vaimse pistikuna kõige elavaga. Na´vide kultuur tugineb aga suuresti maistele eeskujudele. Aluseks on võetud erinevate pärismaiste kultuuride tavad, kombed, väärtused ja vaimsus, või siis enamalt jaolt meie idealiseeritud ettekujutused sellest. Loomulikult elavad na`vid täielikus harmoonias rikkaliku loodusega eneste ümber. Nende tehnoloogia on tüüpiliste püügimajanduslikul tasemel elavate rahvaste tasemel. Tegelevad koriluse ja küttimisega ning algelise põllumajandusega. Na`vide tehnoloogilise arengu pidurdajana võib näha nii loodusressursside rikkust, kui ka mõtleva biosfääri poolt hoitavat tasakaalu (”Eywa säilitab tasakaalu”). Tapetud looma hingelt palutakse andeks ja seotakse see nav`ide külge, kust see hiljem jällegi loodusesse tagasi siirdub. Kogu maailm on seotud nii füüsilisel kui ka vaimsel tasemel. Peale surma laaditakse na´vide isiksus Pandora biosfäärsesse närvivõrku, kus see jääb igavesti elama.

Kogu Pandora on asustatud, aga küllatki hõredalt. Na`vid elavad klannidena, mida kogu Pandoral on sadu. Filmis on kujutatud peategelastena troopilises vihmametsas elavat klanni, kellede füüsiliseks ja vaimseks koduks on hiiglaslik Kodupuu. Lühidalt näidatakse ka lagendikel elavaid ratsaklanne ja mereäärseid elanikke. Terve Pandora biosfäär moodustab ühtse seotud energeetilise terviku ja na`vid on samuti osas sellest. Nende kultuur on valdavalt vaimne, tuginedes ühtsusele loodusega, mida nad väljendavad lisaks juttudele, lauludele ja tseremooniatele ka otsese füüsilise ühendumisega erinevate elusolendite ja jumaluse Eywaga. Otsene informatsiooniline lülitumine loomade ja taimedega toimub juuksekravades asuvate närvikiudude vahendusel. Nagu näha ei ole ühtus loodusega mitte kultuuriline vaid bioloogiline, na´vide geneetikasse sisseehitatud nähtus. Huvitav, kas see on viide sellele, et inimesed ei olegi põhimõtteliselt võimelised sedaviisi elama?

Filmis jutustatud loos ei ole muidugi midagi uut, juhul kui te olete näinud Pocahontast või Tantse huntidega. Rahaahned, tehnoloogiliselt kõrgema tasemel asuvad aga moraalselt ja vaimselt kääbuslikud valged püüavad alistada ja hävitada kõrgvaimset, loodusega täielikus kooskõlas elavaid na`visid. Erinevalt kõikidest maistest lugudest see seekord täielikult õnneks ei lähe. Loomulikult on olemas ka preestrid, vabandust teadlased kes uurivad imetabast pandorat ja kes proovivad päästa mis päästa annab. Lõpuks endise kõrilõikaja, vabandust merejalaväelase kaasabil õnnestubki inimeste invasioon peatada ja nad Pandoralt häbiga minema saata. Ilmselt selleks, et naasta kümne aasta pärast koos aatomirelvadega.

Kurmo Konsa

Talveplaneedi kultuurid

Sotsiaalume klassiku Ursula Le Guini romaan „Pimeduse pahem käsi“ (ilmunud eesti keeles kahes trükis-1981. ja 2002. aastal) kirjeldab planeet Gethenit. Gethen on ekstreemselt külm planeet, mida tuntakse ka hüüdnime Talveplaneet all. Getheni on neli–viis erinevat kultuuri, täpsemalt kirjeldab Le Guin oma romaanis neist kahte. See on ulmekirjanduses küllaltki haruldane – tavaliselt on ühel planeedil ikka üks kultuur. Getheni kultuuri käsitlevad veel ka jutustused “The Winter King” ja “Coming of Age in Karhide”.

Gethenil on kaks suurt riiki – Karhiidia ja Orgoreyn, mis on kujutatud teatud määral üksteisele vastanduvatena. Karhiidia on feodaalne kuningriik, indiviidide, „kes kunagi ei marsi ühte sammu” riik. Baseerub pluralismil. Tegemist on indiviidide anarhilise ühiskonnaga, mida iroonilisel kombel juhib kuningas. Kuigi kuninga reaalne võim on väga küsitav. Ennemini on tegemist sümboolse võimuga. Kuningas kehastab Karhiidiat, ongi teatud mõttes Karhiidia ise. Karhiidiat iseloomustab individuaalsuse igakülgne respekteerimine. Näiteks romaani alguspeatükis kirjeldatud kuninglikul paraadil kõnnivad kõik erinevalt. Pole praadsammu, ei püüta isegi seda mitte matkida. Muusika ei kõla samuti kokku, valitseb rütmide ja helide kakofoonia. Nagu ütleb kuninga nõunik Estraven: „Karhiidia pole mitte rahvus vaid perekonnatüli.” Orgoreyn on seevastu tsentraliseeritud bürokraatlik repressiivne totalitaarne riik, mida juhib 34 kommensaalist koosnev valitsus. Väga aktiivselt tegutseb salapolitsei, kes jälgib inimesi ja kontrollib kogu kommunikatsiooni. Vastuhakkajate ja riigile mittelojaalsete jaoks on terve vanglate ja töölaagrite süsteem.
Geteenlaste sigimisbioloogia on eriline – vahelduvad kemmer (igas kuus mõned päevad kas mees- või naissoost seisund) ja somer (enamikust ajast – 24 päeva sooliselt neutraalne seisund). Milline sugu kemmeris ilmneb sõltub partneri feromoonsest mõjust (ühks muutub mees- ja teine naissoos). Iga inimene võib olla korduvalt nii mees kui ka naissoost, sealhulgas olla nii laste isaks kui ka emaks. Kuna enamikust ajast on inimesed aseksuaalses seisundis, siis seksuaalsus ei ole oluline sotsiaalne, majanduslik või poliitiline tegur. Kuna kõik inimesed on bioloogilises mõttes ühesugused, siis on nad ka võrdsed. Kõik Getheni ühiskonnas on organiseeritud vastavalt kemmeri – someri tsüklile.

Väärtused ja uskumused

Äärmiselt olulisel kohal on viimistletud ja keerukas sotsiaalse autoriteedi põhimõte shifgrethor – prestiiž, nägu, koht, uhkus. Sõna tuleneb vanast getheni sõnast, mis tähendab „pikka varju heitma”. Moodustab getheni kultuuri aluse ja sisemise süsteemi. Et saada aru mingist asjast tuleb vaadata, millist varju see heidab. Rõhutab indiviidi individuaalsust. Igaüks heidab oma varju ise. Igasugused suhted ja kommunikatsioon inimeste vahel on seotud shifgerthoriga. Suhtlemine inimeste vahel on alati shigerthorite võitlus. Sõltuvalt olukorrast kas püütakse hoiduda teise inimese shifgrethori haavamisest või vastupidi esitatakse väljakutse ja sunnitakse vastaspoolt oma shifgrethorit kaitsma. Suhtlus pole kunagi otsene, asjadest räägitakse alati kaudselt. Shifgrethor võimaldab isikul saavutada lahenduse ilma otsese aktiivse sekkumiseta situatsiooni. Sündmuste mõjutamine toimub läbi shifgrethori. Shifgrethorimäng on omalaadne sümboolne võitlus, mis määrab iga konkreetses suhtlussituatsioonis võitjad ja kaotajad, aga samuti nende sotsiaalse koha. Kommunikatsioon ei ole sisu mõttes oluline, kuna osalejate shifgrethor määratleb ära suhtlussituatsiooni tulemuse.

Enesetapp on kõige suurem moraalne keeld. Vargus on märksa hullem kuritegu kui isikutevaheline vägivald, peaaegu et sarnane häbiväärsuselt enesetapule.

Peamiseks eesmärgiks on loodusega kooskõlas elamine. Tehnoloogiline tase on kõrge, kuid tehnoloogial pole ühiskonna arengus erilist osa. industrialiseerumine on toimunud väga aeglaselt ja pika aja kestel. Kui mingi antud keskkonda sobiv seadeldis on välja töötatud (näiteks sõiduvahend) siis seda ka kasutatakse ja ei looda tingimata uut. tehniline progress ei ole oluline. Võibolla on see seotud ka planeedi väga kasinate looduslike ressurssidega.

Alusveendumused

Ajaliselt keskendutakse olevikule – alati kehtib esimene aasta, igal uusaastal muutub kõigi möödunud ja tulevaste aastate dateerimine. Tähtis on olevik mitte aga tulevik ja progress.

Mittelineaarne, mittepõhjuslik ajakäsitlus.

Inimese saatus on seotud kogu maailma ja universumi saatusega.

Tunnistatakse füüsilise maailma olemasolu.

Maailm funktsioneerib tervikuna ja inimene peab leidma sellega kooskõla.

Välise inimeste võrdsuse taga on selge sotsiaalse positsiooni ja autoriteedi hierarhia (shifgrethor).

Kurmo Konsa

Milline on planeet Sirene kultuur?

Esimene koht kuhu tasuks kiigata tehiskultuuride otsingul on loomulikult ulme. Maailmade loomine (worldbuilding) on ulmele hästi omane tunnus. Maailmade loomisel keskendutakse tihti enam füüsilisele ja bioloogilisele keskkonnale ja vähem kultuurile. Kultuuride koha pealt tegeldakse ennekõike artefaktide ehk tehiskeskkonna, vähem väärtuste ja uskumuste ning alusveendumuste kujundamisega. Väärtused ja uskumused ning baasarusaamad võetakse tavaliselt üle olemasolevatest kultuuridest.

Üheks autoriks, kes kultuuride loomisele on rõhku pannud on Jack Vance. Eesti keeles on ilmunud tema suurepärane jutustus ”Kuukoi” (The Moon Moth) kogumikus ”Aphra”. Analüüsime nüüd jutustuses esitatud kultuuri tuginedes eelmises postituses toodud skeemile.

Artefaktid

Äärmiselt kõrgel tasemel käsitöö, mida iseloomustavad näiteks dekoreeritud paatelamud, keerukad muusikainstrumendid ja maskid. Sirene poolmusikaalne keel on väga keerukas. Rääkimine toimub lauldes ning seda saadetakse sobiliku pilliga. Kõne saatev muusika väljendab suhtumist, meeleolu ning emotsioonide nüansse. Nii näiteks krodatch kujutab endast väikest nelinurkset kõlakasti, mille peale on pingutatud vaiguga immutatud loomasoolest keeled. Mängija tõmbab keeli küüne või sõrmeotstega, tuues esile nõrku formaalseid helisid. Kasutatakse saateks siis kui vesteldakse sotsiaalselt tasemelt madalamate inimestega või ka solvangu esitamiseks.

Isikutevahelised suhted ja kogu Sirene sotsiaalne süsteem põhineb strakh`il (mana, prestiiž, kuusus, reputatsioon, au, staatus). Strakhi ei saa pärandada, hankida raha eest jne.

Isiku strakh`i väljendavad maskid, mida kantakse pidevalt. Maskid väljendavad keerukat sümboolset süsteemi, mis jällegi põhineb starkh`il. Maskita olemine on kõige hullem solvang, kõige hullem perverssus. Inimene võib põhimõtteliselt valida kandmiseks ükskõik millise maski, kuid see peab vastama tema strakhile.

Maksevahendid puuduvad, kogu kaubavahetus toimub samuti starkhi põhiselt. Igal esemel või ka teenel on oma strakh väärtus. Teatud väärtusega esemete omamine tõstab strakhi ja strakh on jällegi eelduseks nende hankimisele.

Väärtused ja uskumused
Strakh on inimese kõige suuremaks, olulisemaks ja tegelikult ka ainsaks varanduseks
Strakhi omandamine ja säilitamine
Äärmuslik indvidualism
Inimesed ei sekku teiste inimeste vahelistesse suhetesse
Keegi ei tohi teisele öelda mida see peaks tegema – see on äärmine solvang
Oluline on isiklik vastutus ja sõltumatus
Hedonism (lõbu, rõõm ja õnn)
Vajadusi ja soove tuleb rahuldada kohe
Tegude ees käivad suhted
Ebavõrdsus on heakskiidetav (orjus)
Inimesed peaksid olema sõltumatud
Traditsioonidest kinni pidamine
Inimese tapmine näitab jõudu, tugevust, väärtust
Solvangu, au haavamise eest kättetasumine on kohustus
Vägivald on kõige efektiivsem probleemide lahendmise viis
Võõraid tuleb kahtlustada
Võõraste suhtes ei kehti meie moraalinormid
Enamik seadusi on mitteolulised ja neid ei tule järgida
Võimu aktsepteerimine
Pooldab mitmetähenduslikku suhtlemist
Paneb rõhku individuaalsele tegutsemisele
Peab tähtsaks konteksti ja mitteverbaalset suhtlemist
Fookuses on suhted ja protsess
Rõhutab konkurentsi vajalikkust
Inimelu ülimlikkus (võrreldes teiste eluvormidega on inimelul kõrgem tähtsus)
Erinevad mõtted ja käitumine tuleb maha suruda.
Uuendused vastukarva
Mehed peavad olema jõulised, auahned, tugevad
Sümpaatia kuulub tugevatele
Erimeelsused lahendatakse korraliku taplusega
Ebakindlus on elu loomulik osa, päev tuleb vastu võtta sellisena nagu see on
Talutakse mitmemõttelisust ja riski

Alusveendumused
Füüsiline maailm on reaalselt olemas ja eksisteerib sõltumatult inimesest, füüsiline reaalsus allub loodusseadustele. Loodusseadused ei määra inimeste elu kuigivõrd – inimolemine keskendub inimesele endale.

Aeg ei ole oluline, kuna sellest ei sõltu strakh. Võib kulutada rahulikult aastaid millegi keeruka valmistamiseks, ilmselt ka keele ja muusikariistade ning sümbooolika õppimine on küllaltki aeganõudev.

Minevikuorientatsioon, st loevad need teod, mis sa oled teinud. Traditsioonid (kogu keerukas tavade süsteem) on oluline, uut ja seda võibolla küsimärgi alla seadvat ei peeta oluliseks, eitatakse, põlatakse isegi. Tulevik pole tähtis, kui sul on piisavalt starkhi.

Ühiskonna aluseks on indiviid, millest lahutamatu osa moodustab strakh, indiviid ongi määratletud starkhi kaudu. Sündmused on olulised niivõrd kuivõrd nad suhtestuvad indiviidiga, mõjutavad tema strakhi. Inimeseks olemine on eelkõige strakhi funktsioon.

Tähendus sõltub kontekstist. Oluline ei ole mitte niivõrd tegevus ise, kui sellesse haartud inimesed ja nende starakh

Juhindutakse üldisest eetilisest süsteemist (strakh), mis annab kõigele tähenduse ja mõtte. Äärmuseni mittetolerantne kultuur kõige suhtes, mis ei seostu üldise eetilise süsteemiga, samas kõik mis on lubatud strakhi seisukohast on ka eetiline.

Inimese aktiivsus ei ole suunatud keskkonnale. Keskkonda pole vaja kontrollida, kuna inimesel pole seda vaja veel paremaks teha kui see niigi on.

Sotsiaalne süsteem on jäik st kõik sõltub vaidlustamatult starkhist. Teiselt poolt on süsteem jällegi individuaalne, mitte klassi või kastipõhine, vaid kõik sõltub indiviidist endast.

Ilmsesti on tegemist maskuliinse kultuuriga, naiste strakh on väiksem ja võibolla ka teise iseloomuga.

Nüüd võib igaüks ise otsustada, kas ta sooviks sellises kultuuris elada.

Kurmo Konsa