Mõnda posthumaanide kultuurist

Sirbis ilmus artikkel posthumaandie kultuurist – Posthumaanide kultuur.

Tuleviku tehislikkusest

Eesti Eksperssi artikkel “Tulevik on tehislik.

Transhumanistlikust vaatest kehale ja tervisele

Artiklikogumikus “Inimene, tervis ja haigused” (Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus, 2010) on juttu ka transhumanismist. Kurmo Konsa artikkel- “Kuidas me tahaksime elada: transhumanistlik käsitlus haigustest ja vananemisest.”

Kogumiku on koostanud Piret Paal ja see sisaldab veel nii mõndagi põnevat.

Tehismaailm ja arhiivid

Küsimus peitub tegelikult selles – Millega me mõtleme? Enamik inimesi annab sellele küsimusele ühese vastuse: ajuga, mõistusega, mõned väidavad endid mõtlevat ka vaimuga. Nagu ikka ilmsete asjadega kipub olema on ka see vastus vale, või vähemalt mitte täielik.

Kui käsitleda närvisüsteemi arengut, siis märkame järgmist tendentsi. Mida keerukamaks närvisüsteem muutub ja mida komplitseeritumad on ülesanded, mida ta täidab, seda keerukamaks muutub koherentsete käitumismustrite säilitamine. Lahenduse sellele probleemile pakubki närvisüsteemi ja keskkonna kooskäsitlemine. Närvisüsteem tugineb suuresti väliskeskkonnale, kas siis selle looduslikule osale, nagu enamikel loomadel, või siis selle kunstlikult muudetud osale, nagu inimesel. Väline keskkond aitab käitumist kujundada ja suunata. Inimene muudab ümbritsevat keskkonda muu hulgas ka selleks, et toetada ja laiendada meile omast probleemilahendusvõimet. Välise keskkonna olulisteks komponentideks, mis aitavad meie närvisüsteemil toimida, on keel, kultuur ning kõikvõimalikud institutsioonid.

Järelikult otsime me vastust küsimusele – millega me mõtleme sageli hoopiski valest kohast. Inimaju areng ei tähenda mitte ainult uute ajustruktuuride teket, vaid ennemini aju ja keskkonna vastastikuse sõltuvuse äärmiselt olulist kasvu. Teatud mõttes võib öelda, et inimese närvisüsteem ja keskkond on kokku sulanud, moodustades lahutamatu terviku.

On suur hulk ümbritsevat maailma, mis tegelikult kuulub osana inimesse. Arhiivid on samuti osa inimesest. Osa inimese keskkonda ulatuvast kognitiivsest süsteemist. Tegelikult osa meie mõtlemisest. Me ei saa täpselt öelda kust lõpeb maailm ja kust algab mõtlemine. Seda võib olla esialgu raske aktsepteerida ja enne digitaalsete infosüsteemide kasutuselevõttu polnud see ka nii ilmne. Ei tekita erilist vastukaja kui ma ütlen, et arhiiv nagu raamatki on meie abivahendid. Kui ma ise oma peast mingit teavet ei leia, siis lähen ja vaatan arhiivist järele. Sellega nõustuvad kõik. Aga koos digitehnoloogiate arenguga muutub järjest enam väliseid institutsioone meie teadvuse väjaulatuvateks osadeks. Põhjus on ka üsna selge – digitaalsed tehnoloogiad poevad meile üha lähemale (nad on pisikesed, kui te salvestate toimiku sisu oma mobiiltelefoni võite te seda iga hetk vaadata. Toimikut kaasas kandes on see ka võimalik aga väga ebamugav). Ja varustavad meid üha suurema hulga teabega. Te võite igal hetkel üle võrgu ühenduda arhiiviga ja saada sealt infot. Arhiiv ongi muutunud meie kognitiivse süsteemi osaks. Selle arutelu järeldus on vägagi lihtne: Me mõtleme koos arhiiviga ja sellisena suureneb arhiivi tähtsus üha enam.

Keskkonna muutmine on ka inimese muutmine. Ma arvan, et see peaks tõstma meie vastutustunnet ja samas selliste aspektide arvestamine aitab kindlasti mõelda selle peale kuidas tehniliselt paremini infot esitada ja kasutatavaks teha. Kui te teete arhiivi infosüsteeme, siis te mõjutate inimeste mõistusi. Täiesti selgelt ja täiesti otseselt.

Luues füüsilist sotsiaalset ja informatsioonilist keskkonda kujundame me ümber ka meie tedvusi ja meie võimet mõelda ja aru saada.

Kurmo Konsa ettekanne Arhiivi 90 juubelinädala raames toimunud avalikul istangil “Iidne ja moodne arhiiv”

Tegutsemine tehiskultuuris – paneme kultuuri elama

Mida me tehiskultuuris teeme? Mida me teeme kultuuris? Elame – oleks lühike vastus. Ammendav, aga mitte eriti selge. Elamist võib kujutada ette vägagi erinevalt. Kui käsitleda kultuuri jagatud informatsioonina ning käitumist ja artefakte selle informatsiooni manifestatsioonidena, siis huvitab meid elamise informatsiooniline osa. Nii et veidi täpsem vastus meie algsele küsimusel oleks selline – elame informatsioonilist elu. Informatsiooniline elu on see osa meie kõikide eludest, mis on muudetud informatsiooniks.

Raamatu lugemine on küll isenesest tegelemine informatsiooniga, kuid see tegevus ise muutub informatsiooniks alles siis, kui ma näiteks kirjeldan seda oma blogis, postitan pildi lugemisest Flickr´isse või video YouTube. Siinkohal on kindlasti äärmiselt suure muutuse toonud kaasa infotehnoloogia areng. Mitte kunagi varem ei ole nii lihtne muuta informatsiooniks suurt osa oma elust. Varasematel aegadel tähendas elu muutmine informatsiooniks ennekõike lugude jutustamist, olgu need siis suulised, kirjalikud või pildilised. Inimesed jutustavad oma elust lugusid ja muudavad selle kaudu elu informatsioniks. Neid lugusid levitatakse ja jagatakse ning seeläbi muutuvad lood osaks kultuurist. Lood ei ole kogu kultuur, aga lood on kultuuri toimimine. Inimeste tasandil toimuva elu kajastamine kultuuri tasandil. Lood ei ole kuhugile kadunud, aga lugudele on lisandunud palju muud.

Infotehnoloogia kasutamine muudab tagasiside ja sobitumise tsükli nähtavaks ja kiireks. Läbi sotsiaalse meedia luuakse kollektiivne jutustus tehiskultuurist. Erinevalt aktuaalsest kultuurist on kõik tehiskultuuri elemendid ja kõik selles toimuvad tegevused võrgust kättesaadavad. See on kindasti üks aspektidest mis aitab suuresti kompenseerida tehiskultuuri puudujääke (väiksem kompleksus, võrratult väiksem maht) võrreldes aktuaalsete kultuuridega.

Kui me mõtleme aktuaalses kultuuris toimuvale infojagamisele, siis valdaval enamikul juhtudest ei ole selle peamiseks eesmärgiks mitte konkreetsete faktide edastamine vaid ühiste väärtuste jagamine ja kinnitamine.

Tehiskultuuris osalejad esitavad oma lugusid, sündmuseid jne eeldades, et need toimuvad tehiskultuuris. Et need toimuvad reaalses maailmas, kus toimib meie poolt kirjeldatud kultuur. Tegemist on reaalsete lugudega ja sündmustega reaalsest maailmast, mis kannavad teistsuguse kultuuri väärtuseid ja uskumusi. Kui me loome tehiskultuuri, siis on igal selles osalisest oma unikaalne kogemus selle kultuuriga. Seda kogemust jagatakse teiste osalistega.

Milliseid vahendeid on võimalik kasutada? Siinkohal mõned võimalused:
• päevik, minu päeva kirjeldus – blogis
• pilt (näiteks koos lühikese selgitusega)- Flickr
• pildiseeria- Flickr
• entsüklopeedia sissekanne- blogis
• teadusliku seminari slaidiettekanne – Slideshare`s
• ajaleheartikkel – blogi
• internetikommentaarid artiklile mis käsitleb tehiskultuuri
• telefonikõne
• raadiointervjuu
• videointervjuu
• teete oma firma (pressiteade, koduleht, blogi, reklaamikampaania)
jne.

Kurmo Konsa

Tehiskultuuri loomine – kultuuri struktuur

Kui me käsitleme kultuuri lähtudes informatsioonilisest metafoorist, siis kujutab kultuur endast erineval kujul esinevat teavet.

Kultuurilise info struktureerimiseks on kasutatud erinevaid mudeleid. Üks levinumaid on organisatsioonikultuuri uurija E. H. Schein`i poolt esitatu (Schein, E.H. (1985-2005) Organizational Culture and Leadership, 3rd Ed., Jossey-Bass ISBN 0-7879-7597-4)

Schein  eristab kultuuri juures kolme tasandit:

• artefaktid e. tehiskeskkond

• väärtused ja uskumused

• sügavamad baasarusaamad

Artefaktid e tehiskeskkonna moodustab kõik see, mida me kultuuris näeme, kuuleme ning tajume. Tegemist on antud kultuuri füüsiliste, käitumuslike ja verbaalsete ilmingutega.

Näiteks: arhitektuur, keel, esemed, tehnika, kunstiteosed, riietus, käitumine, käitumistavad, emotsioonide väljendamine, müüdid, lood, kangelased, rituaalid, tseremooniad, religioon, sotsiaalne struktuur, sümbolid, poliitikad jne.

Väärtused ja uskumused on aluseks käitumise õigustamiseks ja valikul erinevate käitumisviiside vahel. Tegemist on teadvustatud ja sõnastatud ideaalide ja normidega millest inimesed lähtuvad.

Väärtused:

• pole vahetult vaadeldavad ega jälgitavad;

• on seotud moraaliga;

• väljendavad inimeste ettekujutust soovitavast.

Näiteks: inimesi võib tarbida nagu muid kaupu; inimesed peavad elama jumala ettekirjutuste kohaselt; omandada positsioon ühiskonnas; lugupidamine iseenda ja teiste vastu; kogukonna au jne

Sügavamad baasarusaamad on alateadlikud, enesestmõistetavad, sõnades väljendamata veendumused maailma ja inimese kohta. Nad on aluseks väärtustele ja uskumustele.

Näiteks: milline on reaalsus; kuidas me saame teada tõe maailma kohta; millised on aeg ja ruum; kes on inimolend ja kuidas teda määrateletakse; miline on inimese “mina”, tema isiksus; inimese ja reaalsuse suhted; milline on sotsiaalse süsteemi olemus; millel baseeruvad inimeste omavahelised suhted.

Tasandid on omavahel seotud, moodustades ühtse mõjutusi edasiandva võrgustiku. Tehiskultuuri loomisel on vajalik määratleda kõik kolm tasandit.

Kurmo Konsa

Blogist

Blogi, mida te loete on seotud raamatus „Maailm 2.0: looduse, inimese ja kultuuri tehislikustumine“ käsitletud teemadega.

Kunagi ütles ühe mu töökaaslase tütar selle kohta, mida ma kirjutasin, et Kurmo kirjutab raamatut kus on KÕIK asjad kirjas. Praegu tundub mulle, et see raamat sai just nimelt selline.

Kuna teemadering on peaaegu hõlmamatu siis on mille üle arutleda.

Siin võib esitada küsimusi ja tõstatada probleeme raamatus käsitletud teemade kohta. Igasugused kommentaarid, arvamused, kriitika ja kiitus on väga oodatud.

Kurmo Konsa