Konverents “Transforming Culture in the Digital Ages”

Tartus toimus 14 – 16 aprillil rahvusvaheline konverents, kus oli päris palju põnevaid ettekandeid digikultuuri kohta. Konverentsikogumik on loetav siit.

Tehiskultuur “DigiKult

Tehiskultuur on loodud Tartu ülikooli Infokoralduse magistriõppekava seminaride raames. Osalejateks on üliõpilased ja õppejõud. Tehiskultuuri ”DigiKult” lähtepunktina võeti arutluse alla infoga seotud probleemid tänapäeva maailmas. Neid probleeme on palju ning nad seostuvad meie kaasaja ühiskonna kõikide külgedega. Probleemsituatsiooni komplekssus ja sotsiaalsete ning kultuuriliste tegurite seotus muudab selle küllaltki raskestikäsitletavaks tavapäraste analüütiliste meetoditega. Tehiskultuuri loomise eesmärgiks oli ühelt poolt õppida tundma tehiskultuuri loomise metoodikat ja teiselt poolt käsitleda kaasaegse infoühiskonna probleeme kasutades sellist uut metoodikat. Aruteludeks loodi e-mail list ja kultuuri kohta andmete kogumise kohaks wiki Tehiskultuur, kuhu moodustub omalaadne entsüklopeedia antud tehiskultuuri kohta. Tehiskultuuri loomisel ei proovita mitte lahendada neid probleemsituatsiooni analüüsimisel esiletoodud küsimusi, vaid eesmärgiks on luua selline kultuur, kus neid probleeme ei oleks või kus neid ei käsitletaks enam probleemsetena. Otseste lahenduste asemel keskendutakse probleemsituatsioonile uue konteksti loomisele.
Tehiskultuuri loomiseks on vajalik määratleda selle kultuuri artefaktid, väärtused ja sügavamad baasarusaamad. Senine kogemus näitab, et kõige mõistlikum on alustada väärtustest ja uskumustest. Artefaktide ehk kultuuri välise külje loomine on küll lõbus, aga samal ajal on need jällegi küllatki sõltumatud väärtuste tasandist. Ühesugused artefaktid võivad olla erinevate väärtustega kultuurides. Baasarusaamad on jällegi need, mis loovad aluse väärtustele, olles seega äärmiselt olulised väärtuste põhjendamisel ja ühtseks ning kooskõlaliseks süsteemiks kujundamisele. See, millest me aga kultuuris toimides lähtume on ennekõike just väärtused ja uskumused. Esialgne kultuuri struktuuri tegemisel keskendusimegi tehiskultuuri väärtustele ja uskumustele.
Tehiskultuuri loomise teise faasi arutelude käigus kokkulepitud väärtused ja uskumused, baasarusaamad ja artefaktid pandi kirja wikisse.

Tuginedes esialgselt loodud tehiskultuuri struktuurile esitasid osalised erinevaid lugusid. Esimeseks ülesandeks oli kirjeldada lihtsalt ühte täiesti tavalist päeva selles tehiskultuuris. Lood pandi samuti ülese wikisse. Esitatud lood on küllaltki erinevad, osa nendest keskendub tehiskultuuri välisele küljele, mida on kindlasti lihtsam kujutada, osa jällegi püüavad edastada tehiskultuuri sügavamat olemust. Jagatud lood, metafoorid ja mõttemudelid loovad dünaamilise tehiskultuurse tegelikkuse mis mõjutab omakorda selles osalejate arusaamisi, käitumist ja otsustusi. Tehiskultuuri toimimise käigus hakkab välja kujunema sellele kultuurile omane identiteet. Loodud lood ja nende loomise käigus vahetatud informatsioon moodustavadki tehiskultuuri sisu.

Tehiskultuur on loodud keskkond, kontekst, kus inimesed tegutsevad. Tehiskultuurid ei võimalda meil lahendada kõiki probleeme, nende suunitlus on hoopis teistsugune. Tehiskultuur aitab muuta konteksti, luua teistsugust keskkonda, kus ka probleemid omandavad hoopis teise näo. Ei ole ju üldsegi kindel, et õiged lahendused on need, mis inimesi elus tingimata kõige enam paeluvad. Tehiskultuuri eesmärgiks on luua keskkond, milles probleemidega tegelemine on huvitav, põnev ning pakub rahuldust.

Tehiskultuuri erinevus senistest kultuuride kujundamise ettevõtmistest, näiteks organisatsioonikultuuri muutmisest seisneb selles, et tehiskultuurid on algusest peale loodud. Ei tegeleta mitte olemasoleva kultuuri muutmisega vaid kujundatakse täiesti uue struktuuriga tehiskultuur. Selline vaba ja paljuski mänguline algsituatsioon loob avatud, loomingulise õhkkonna.
Kurmo Konsa

Elulogi – kogu elu jälg

Elulogi (lifelog, lifelogging) eesmärgiks on koguda ja salvestada informatsioon kogu inimese elu kohta.

On see mõistlik?
On see saavutatav?

Millist infot inimese kohta on:

Kõikvõimalikud tekstid, pildid, audio ja videosalvestised mida ta ise on teinud või mida teised on teinud ja mis mingitmoodi on selle iskuga seotud. Kirjavahetus, peetud vestlused.

Info tema poolt kasutatud info kohta. Milliseid veebilehti kasutatakse, millist muusikat kuulatakse ja kuna see juhtub.

Tema bioloogilise keha sensorite andmed kehatempeartuuri, vererõhu, pulsi, veresuhkru taseme jms kohta.

Inimese ruumiline asuikoht.

Inimesed, kelledega ta kohtub ja suhtleb, paigad mida külastab. Toit mida sööb.

Kõige tõsisemad elulogijad on katsetanud pisikeste kantavate videokaameratega, mis salvestavad kõike mida inimene näeb, teeb ja räägib. Kõik vestlused, telefonokõned salvestatakse ja on igal ajal kättesaadavad. Inimese asukoht registreeritakse GPS seadmega ja salvestatakse samuti. Kas tegemist on radikaalse enesejälgimise või hoopiski tõelise digitaalse olevuse loomisega.

Tehnilises mõttes ei ole see kõik väga keerukas. Aga eetilised, õiguslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised keerukused tunduvad peaaegu ületamatutena.

Millisel määral see info on teistele kaättesaadav ja kasutatav? Ilmselt peab otustusõigus jääma antud indiviidi kätesse. Ta peab ise teadma millist infot ja kui suurel määral ta mingitele kasutajagruppidele avalikuks teeb. Näiteks nii, et blogi võivad lugeda kõik aga andmeid mu südamestimulaatori töö kohta võib üle võrgu näha ainult mu arst.

Elulogi võimaldab elu kujundada, organiseerida, mäletada, arhiveerida, lugeda ja esitada teistele. See on võimalus haarata kontroll oma identiteedi üle ja kujundada oma digitaalne isksus. Meie isiksus, meie „mina“ ei ole vangistatud meie kehasse, vaid ulatub selelst märksa kaugemale. Elulogi määratleb selle nii ruumis kui ajas. Me oleme digitaalsed isiksused ja kulgeme lõppematus infovoos.

Kurmo Konsa

Tehismaailm ja arhiivid

Küsimus peitub tegelikult selles – Millega me mõtleme? Enamik inimesi annab sellele küsimusele ühese vastuse: ajuga, mõistusega, mõned väidavad endid mõtlevat ka vaimuga. Nagu ikka ilmsete asjadega kipub olema on ka see vastus vale, või vähemalt mitte täielik.

Kui käsitleda närvisüsteemi arengut, siis märkame järgmist tendentsi. Mida keerukamaks närvisüsteem muutub ja mida komplitseeritumad on ülesanded, mida ta täidab, seda keerukamaks muutub koherentsete käitumismustrite säilitamine. Lahenduse sellele probleemile pakubki närvisüsteemi ja keskkonna kooskäsitlemine. Närvisüsteem tugineb suuresti väliskeskkonnale, kas siis selle looduslikule osale, nagu enamikel loomadel, või siis selle kunstlikult muudetud osale, nagu inimesel. Väline keskkond aitab käitumist kujundada ja suunata. Inimene muudab ümbritsevat keskkonda muu hulgas ka selleks, et toetada ja laiendada meile omast probleemilahendusvõimet. Välise keskkonna olulisteks komponentideks, mis aitavad meie närvisüsteemil toimida, on keel, kultuur ning kõikvõimalikud institutsioonid.

Järelikult otsime me vastust küsimusele – millega me mõtleme sageli hoopiski valest kohast. Inimaju areng ei tähenda mitte ainult uute ajustruktuuride teket, vaid ennemini aju ja keskkonna vastastikuse sõltuvuse äärmiselt olulist kasvu. Teatud mõttes võib öelda, et inimese närvisüsteem ja keskkond on kokku sulanud, moodustades lahutamatu terviku.

On suur hulk ümbritsevat maailma, mis tegelikult kuulub osana inimesse. Arhiivid on samuti osa inimesest. Osa inimese keskkonda ulatuvast kognitiivsest süsteemist. Tegelikult osa meie mõtlemisest. Me ei saa täpselt öelda kust lõpeb maailm ja kust algab mõtlemine. Seda võib olla esialgu raske aktsepteerida ja enne digitaalsete infosüsteemide kasutuselevõttu polnud see ka nii ilmne. Ei tekita erilist vastukaja kui ma ütlen, et arhiiv nagu raamatki on meie abivahendid. Kui ma ise oma peast mingit teavet ei leia, siis lähen ja vaatan arhiivist järele. Sellega nõustuvad kõik. Aga koos digitehnoloogiate arenguga muutub järjest enam väliseid institutsioone meie teadvuse väjaulatuvateks osadeks. Põhjus on ka üsna selge – digitaalsed tehnoloogiad poevad meile üha lähemale (nad on pisikesed, kui te salvestate toimiku sisu oma mobiiltelefoni võite te seda iga hetk vaadata. Toimikut kaasas kandes on see ka võimalik aga väga ebamugav). Ja varustavad meid üha suurema hulga teabega. Te võite igal hetkel üle võrgu ühenduda arhiiviga ja saada sealt infot. Arhiiv ongi muutunud meie kognitiivse süsteemi osaks. Selle arutelu järeldus on vägagi lihtne: Me mõtleme koos arhiiviga ja sellisena suureneb arhiivi tähtsus üha enam.

Keskkonna muutmine on ka inimese muutmine. Ma arvan, et see peaks tõstma meie vastutustunnet ja samas selliste aspektide arvestamine aitab kindlasti mõelda selle peale kuidas tehniliselt paremini infot esitada ja kasutatavaks teha. Kui te teete arhiivi infosüsteeme, siis te mõjutate inimeste mõistusi. Täiesti selgelt ja täiesti otseselt.

Luues füüsilist sotsiaalset ja informatsioonilist keskkonda kujundame me ümber ka meie tedvusi ja meie võimet mõelda ja aru saada.

Kurmo Konsa ettekanne Arhiivi 90 juubelinädala raames toimunud avalikul istangil “Iidne ja moodne arhiiv”

Kas tehiskultuuris elav inimene on meist erinev?

Milline on tehiskultuuri ja inimese seos? Küsimus peitub tegelikult selles – millega me mõtleme? Enamik inimesi annab sellele küsimusele ühese vastuse: ajuga, vähemus vastab veel ka vaimuga. Nagu ikka ilmsete asjadega kipub olema on ka see vastus vale, või vähemalt mitte täielik. Aga meil tuleb alustada natuke kaugemalt ja abstarktsemalt.

Kaasaegse maailma üheks kõige iseloomulikumaks jooneks on piiride kadumine loodusliku ja tehisliku vahelt. Tegemist ei ole mitte ainult inimmõjude äärmise suurenemisega loodusele, vaid isegi kunagi nii selge “looduse” mõiste ise on kiiresti oma senist tähendust kaotamas.

Tundub, et õigem oleks mitte rääkida loodusliku ja tehisliku erinevusest, vaid tehislikustumise protsessist, mis toetudes ennekõike tehnikale kaotab fundamentaalse piiri loodusliku ja tehisliku vahel. Idee inimesest ja inimkultuurist eraldi seisvast loodusest on kaotanud oma senise tähenduse.

Inimeseks olemise minevik, olevik ja tulevik on kõik lahutamatult seotud erinevate tööriistade, tehnoloogiate, leiutiste ja praktikatega. Tehnoloogiad seovad meie elusid, identiteete ja tegevusi ning osalevad nii meie koha loomisel maailmas kui ka inimese ”mina” kujundamisel.

Mida keerukamaks närvisüsteem muutub ja mida komplitseeritumad on ülesanded, mida ta täidab, seda keerukamaks muutub koherentsete käitumismustrite säilitamine. Lahenduse sellele probleemile pakubki närvisüsteemi ja keskkonna kooskäsitlemine. Närvisüsteem tugineb suuresti väliskeskkonnale, kas siis selle looduslikule osale, nagu enamikel loomadel, või siis selle kunstlikult muudetud osale, nagu inimesel. Väline keskkond aitab käitumist kujundada ja suunata. Inimene muudab ümbritsevat keskkonda muu hulgas ka selleks, et toetada ja laiendada meile omast probleemilahendusvõimet. Välise keskkonna olulisteks komponentideks, mis aitavad meie närvisüsteemil toimida, on keel, kultuur ning kõikvõimalikud institutsioonid. Sellist osa keskkonnast, mis on kindlal viisil seostunud meie ajudega ja moodustab osa meie kognitiivsest süsteemist kutsutakse laienenud teadvuseks (extended mind).

Järelikult on suur hulk ümbritsevat maailma, mis tegelikult kuulub osana inimesse. Tehiskultuurid on samuti osa inimesest. Osa inimese keskkonda ulatuvast kognitiivsest süsteemist. Luues tehiskultuurse informatsioonilise keskkonna kujundame me samas ka ümber seda kasutavate inimeste teadvusi, võimet mõelda ja aru saada.

Kurmo Konsa

Midagi eeterlikku!

Ööülikool
Kurmo Konsa “Maailm 2.0” loeng maailma tehislikkusest

laupäeval, 6. veebruaril kell 22.05 Vikerraadios
pühapäeval, 7. veebruaril kell 22.10 Klassikaraadios

Saade on kuulatav ööülikooli arhiivis.

Laiendame horisonte

Selle aasta esimeses Horisondis ilmus Timo Treiti tutvustus raamatust “Ei ähvardav oht ega peibutav idüll”.

Tegutsemine tehiskultuuris – paneme kultuuri elama

Mida me tehiskultuuris teeme? Mida me teeme kultuuris? Elame – oleks lühike vastus. Ammendav, aga mitte eriti selge. Elamist võib kujutada ette vägagi erinevalt. Kui käsitleda kultuuri jagatud informatsioonina ning käitumist ja artefakte selle informatsiooni manifestatsioonidena, siis huvitab meid elamise informatsiooniline osa. Nii et veidi täpsem vastus meie algsele küsimusel oleks selline – elame informatsioonilist elu. Informatsiooniline elu on see osa meie kõikide eludest, mis on muudetud informatsiooniks.

Raamatu lugemine on küll isenesest tegelemine informatsiooniga, kuid see tegevus ise muutub informatsiooniks alles siis, kui ma näiteks kirjeldan seda oma blogis, postitan pildi lugemisest Flickr´isse või video YouTube. Siinkohal on kindlasti äärmiselt suure muutuse toonud kaasa infotehnoloogia areng. Mitte kunagi varem ei ole nii lihtne muuta informatsiooniks suurt osa oma elust. Varasematel aegadel tähendas elu muutmine informatsiooniks ennekõike lugude jutustamist, olgu need siis suulised, kirjalikud või pildilised. Inimesed jutustavad oma elust lugusid ja muudavad selle kaudu elu informatsioniks. Neid lugusid levitatakse ja jagatakse ning seeläbi muutuvad lood osaks kultuurist. Lood ei ole kogu kultuur, aga lood on kultuuri toimimine. Inimeste tasandil toimuva elu kajastamine kultuuri tasandil. Lood ei ole kuhugile kadunud, aga lugudele on lisandunud palju muud.

Infotehnoloogia kasutamine muudab tagasiside ja sobitumise tsükli nähtavaks ja kiireks. Läbi sotsiaalse meedia luuakse kollektiivne jutustus tehiskultuurist. Erinevalt aktuaalsest kultuurist on kõik tehiskultuuri elemendid ja kõik selles toimuvad tegevused võrgust kättesaadavad. See on kindasti üks aspektidest mis aitab suuresti kompenseerida tehiskultuuri puudujääke (väiksem kompleksus, võrratult väiksem maht) võrreldes aktuaalsete kultuuridega.

Kui me mõtleme aktuaalses kultuuris toimuvale infojagamisele, siis valdaval enamikul juhtudest ei ole selle peamiseks eesmärgiks mitte konkreetsete faktide edastamine vaid ühiste väärtuste jagamine ja kinnitamine.

Tehiskultuuris osalejad esitavad oma lugusid, sündmuseid jne eeldades, et need toimuvad tehiskultuuris. Et need toimuvad reaalses maailmas, kus toimib meie poolt kirjeldatud kultuur. Tegemist on reaalsete lugudega ja sündmustega reaalsest maailmast, mis kannavad teistsuguse kultuuri väärtuseid ja uskumusi. Kui me loome tehiskultuuri, siis on igal selles osalisest oma unikaalne kogemus selle kultuuriga. Seda kogemust jagatakse teiste osalistega.

Milliseid vahendeid on võimalik kasutada? Siinkohal mõned võimalused:
• päevik, minu päeva kirjeldus – blogis
• pilt (näiteks koos lühikese selgitusega)- Flickr
• pildiseeria- Flickr
• entsüklopeedia sissekanne- blogis
• teadusliku seminari slaidiettekanne – Slideshare`s
• ajaleheartikkel – blogi
• internetikommentaarid artiklile mis käsitleb tehiskultuuri
• telefonikõne
• raadiointervjuu
• videointervjuu
• teete oma firma (pressiteade, koduleht, blogi, reklaamikampaania)
jne.

Kurmo Konsa

Üht-teist Na`vide kultuurist

Juttu tuleb loomulikult James Cameroni uuest 3-D ulmefilmist ”Avatar”. Na`vid on Pandora põlisasukad. Tegemist on Polyphemuse, ühe kolmest Alfa Centauri A ümber tiirlevast gaasgigandist, kuuga. Kaugus Maast 4,3 valgusaastat. Pandoral leidub äärmiselt haruldast mineraali unobtainiumi, mida asub kaevandama korporatsioon RDA (Resources Development Administration). ”Avatari” näol on tegemist üsnagi tüüpilise ulmeteosega – loodud on suurepärane maailm imetabase floora- ja faunaga, mille kohta on võimalik infot hankida Pandorapeediast. Na´vid ise on kolme meetri kõrgused, sinise sädeleva nahaga, sabadega ja pika patsiga, mis toimib omalaadse vaimse pistikuna kõige elavaga. Na´vide kultuur tugineb aga suuresti maistele eeskujudele. Aluseks on võetud erinevate pärismaiste kultuuride tavad, kombed, väärtused ja vaimsus, või siis enamalt jaolt meie idealiseeritud ettekujutused sellest. Loomulikult elavad na`vid täielikus harmoonias rikkaliku loodusega eneste ümber. Nende tehnoloogia on tüüpiliste püügimajanduslikul tasemel elavate rahvaste tasemel. Tegelevad koriluse ja küttimisega ning algelise põllumajandusega. Na`vide tehnoloogilise arengu pidurdajana võib näha nii loodusressursside rikkust, kui ka mõtleva biosfääri poolt hoitavat tasakaalu (”Eywa säilitab tasakaalu”). Tapetud looma hingelt palutakse andeks ja seotakse see nav`ide külge, kust see hiljem jällegi loodusesse tagasi siirdub. Kogu maailm on seotud nii füüsilisel kui ka vaimsel tasemel. Peale surma laaditakse na´vide isiksus Pandora biosfäärsesse närvivõrku, kus see jääb igavesti elama.

Kogu Pandora on asustatud, aga küllatki hõredalt. Na`vid elavad klannidena, mida kogu Pandoral on sadu. Filmis on kujutatud peategelastena troopilises vihmametsas elavat klanni, kellede füüsiliseks ja vaimseks koduks on hiiglaslik Kodupuu. Lühidalt näidatakse ka lagendikel elavaid ratsaklanne ja mereäärseid elanikke. Terve Pandora biosfäär moodustab ühtse seotud energeetilise terviku ja na`vid on samuti osas sellest. Nende kultuur on valdavalt vaimne, tuginedes ühtsusele loodusega, mida nad väljendavad lisaks juttudele, lauludele ja tseremooniatele ka otsese füüsilise ühendumisega erinevate elusolendite ja jumaluse Eywaga. Otsene informatsiooniline lülitumine loomade ja taimedega toimub juuksekravades asuvate närvikiudude vahendusel. Nagu näha ei ole ühtus loodusega mitte kultuuriline vaid bioloogiline, na´vide geneetikasse sisseehitatud nähtus. Huvitav, kas see on viide sellele, et inimesed ei olegi põhimõtteliselt võimelised sedaviisi elama?

Filmis jutustatud loos ei ole muidugi midagi uut, juhul kui te olete näinud Pocahontast või Tantse huntidega. Rahaahned, tehnoloogiliselt kõrgema tasemel asuvad aga moraalselt ja vaimselt kääbuslikud valged püüavad alistada ja hävitada kõrgvaimset, loodusega täielikus kooskõlas elavaid na`visid. Erinevalt kõikidest maistest lugudest see seekord täielikult õnneks ei lähe. Loomulikult on olemas ka preestrid, vabandust teadlased kes uurivad imetabast pandorat ja kes proovivad päästa mis päästa annab. Lõpuks endise kõrilõikaja, vabandust merejalaväelase kaasabil õnnestubki inimeste invasioon peatada ja nad Pandoralt häbiga minema saata. Ilmselt selleks, et naasta kümne aasta pärast koos aatomirelvadega.

Kurmo Konsa

Talveplaneedi kultuurid

Sotsiaalume klassiku Ursula Le Guini romaan „Pimeduse pahem käsi“ (ilmunud eesti keeles kahes trükis-1981. ja 2002. aastal) kirjeldab planeet Gethenit. Gethen on ekstreemselt külm planeet, mida tuntakse ka hüüdnime Talveplaneet all. Getheni on neli–viis erinevat kultuuri, täpsemalt kirjeldab Le Guin oma romaanis neist kahte. See on ulmekirjanduses küllaltki haruldane – tavaliselt on ühel planeedil ikka üks kultuur. Getheni kultuuri käsitlevad veel ka jutustused “The Winter King” ja “Coming of Age in Karhide”.

Gethenil on kaks suurt riiki – Karhiidia ja Orgoreyn, mis on kujutatud teatud määral üksteisele vastanduvatena. Karhiidia on feodaalne kuningriik, indiviidide, „kes kunagi ei marsi ühte sammu” riik. Baseerub pluralismil. Tegemist on indiviidide anarhilise ühiskonnaga, mida iroonilisel kombel juhib kuningas. Kuigi kuninga reaalne võim on väga küsitav. Ennemini on tegemist sümboolse võimuga. Kuningas kehastab Karhiidiat, ongi teatud mõttes Karhiidia ise. Karhiidiat iseloomustab individuaalsuse igakülgne respekteerimine. Näiteks romaani alguspeatükis kirjeldatud kuninglikul paraadil kõnnivad kõik erinevalt. Pole praadsammu, ei püüta isegi seda mitte matkida. Muusika ei kõla samuti kokku, valitseb rütmide ja helide kakofoonia. Nagu ütleb kuninga nõunik Estraven: „Karhiidia pole mitte rahvus vaid perekonnatüli.” Orgoreyn on seevastu tsentraliseeritud bürokraatlik repressiivne totalitaarne riik, mida juhib 34 kommensaalist koosnev valitsus. Väga aktiivselt tegutseb salapolitsei, kes jälgib inimesi ja kontrollib kogu kommunikatsiooni. Vastuhakkajate ja riigile mittelojaalsete jaoks on terve vanglate ja töölaagrite süsteem.
Geteenlaste sigimisbioloogia on eriline – vahelduvad kemmer (igas kuus mõned päevad kas mees- või naissoost seisund) ja somer (enamikust ajast – 24 päeva sooliselt neutraalne seisund). Milline sugu kemmeris ilmneb sõltub partneri feromoonsest mõjust (ühks muutub mees- ja teine naissoos). Iga inimene võib olla korduvalt nii mees kui ka naissoost, sealhulgas olla nii laste isaks kui ka emaks. Kuna enamikust ajast on inimesed aseksuaalses seisundis, siis seksuaalsus ei ole oluline sotsiaalne, majanduslik või poliitiline tegur. Kuna kõik inimesed on bioloogilises mõttes ühesugused, siis on nad ka võrdsed. Kõik Getheni ühiskonnas on organiseeritud vastavalt kemmeri – someri tsüklile.

Väärtused ja uskumused

Äärmiselt olulisel kohal on viimistletud ja keerukas sotsiaalse autoriteedi põhimõte shifgrethor – prestiiž, nägu, koht, uhkus. Sõna tuleneb vanast getheni sõnast, mis tähendab „pikka varju heitma”. Moodustab getheni kultuuri aluse ja sisemise süsteemi. Et saada aru mingist asjast tuleb vaadata, millist varju see heidab. Rõhutab indiviidi individuaalsust. Igaüks heidab oma varju ise. Igasugused suhted ja kommunikatsioon inimeste vahel on seotud shifgerthoriga. Suhtlemine inimeste vahel on alati shigerthorite võitlus. Sõltuvalt olukorrast kas püütakse hoiduda teise inimese shifgrethori haavamisest või vastupidi esitatakse väljakutse ja sunnitakse vastaspoolt oma shifgrethorit kaitsma. Suhtlus pole kunagi otsene, asjadest räägitakse alati kaudselt. Shifgrethor võimaldab isikul saavutada lahenduse ilma otsese aktiivse sekkumiseta situatsiooni. Sündmuste mõjutamine toimub läbi shifgrethori. Shifgrethorimäng on omalaadne sümboolne võitlus, mis määrab iga konkreetses suhtlussituatsioonis võitjad ja kaotajad, aga samuti nende sotsiaalse koha. Kommunikatsioon ei ole sisu mõttes oluline, kuna osalejate shifgrethor määratleb ära suhtlussituatsiooni tulemuse.

Enesetapp on kõige suurem moraalne keeld. Vargus on märksa hullem kuritegu kui isikutevaheline vägivald, peaaegu et sarnane häbiväärsuselt enesetapule.

Peamiseks eesmärgiks on loodusega kooskõlas elamine. Tehnoloogiline tase on kõrge, kuid tehnoloogial pole ühiskonna arengus erilist osa. industrialiseerumine on toimunud väga aeglaselt ja pika aja kestel. Kui mingi antud keskkonda sobiv seadeldis on välja töötatud (näiteks sõiduvahend) siis seda ka kasutatakse ja ei looda tingimata uut. tehniline progress ei ole oluline. Võibolla on see seotud ka planeedi väga kasinate looduslike ressurssidega.

Alusveendumused

Ajaliselt keskendutakse olevikule – alati kehtib esimene aasta, igal uusaastal muutub kõigi möödunud ja tulevaste aastate dateerimine. Tähtis on olevik mitte aga tulevik ja progress.

Mittelineaarne, mittepõhjuslik ajakäsitlus.

Inimese saatus on seotud kogu maailma ja universumi saatusega.

Tunnistatakse füüsilise maailma olemasolu.

Maailm funktsioneerib tervikuna ja inimene peab leidma sellega kooskõla.

Välise inimeste võrdsuse taga on selge sotsiaalse positsiooni ja autoriteedi hierarhia (shifgrethor).

Kurmo Konsa