Mõnda posthumaanide kultuurist

22. Mar 2014

Sirbis ilmus artikkel posthumaandie kultuurist – Posthumaanide kultuur.
sirp_21.03


Saatkonnalinn – keel kui maailm

7. Aug 2012

China Miéville romaan Embassytown (2011)

Romaanile pealkirja andnud Saatkonnalinn on inimeste eelpost hõivatud kosmose servas asuval planeedil Arieka. Planeeti asustavad putukasarnased kohalikud elanikud Ariekeid, keda formaalselt ja austavalt kutsutakse peremeesteks (Host). Tegemist on intelligentse liigiga, kelledega suhtlemine on aga äärmiselt komplitseeritud, kuna nende keel erineb fundamentaalselt inimeste keeltest.
Tegemist on inimestest äärmiselt erineva liigiga. Ariekeide välimust eriti ei kirjaldata, antakse ainult mõningaid vihjeid – neil on kabjad, lehvikukujulised tiivad, seljakilp ning silmad mis asuvad koraljate jätkete otsas. Samuti ei kirjaldata otseselt nende kultuuri ja mõtlemist. Tegemist on ulmekirjanduse klassikalise probleemiga – täiesti erinevat liiki on võimatu kujutada. Kuidas saab kirjeldada midagi sellist, milelst me üldse midagi aru ei saa. Miéville tunnistab ka ise, et Ariekeid on liiga võõrad, et inimene saaks neid mõista.
Igal juhul Ariekeid on nii võõrad kui vähegi olla saab. Ariekeid on üks võõramaid liike, keda ma olen ulmekirjanduses kohanud.

Romaani keskseks teemaks ongi Ariekeide keel, mis on nii omapärane, et seda tähistakse romaanis suure tähega – Keel. Kogu romaani võib käsitleda lingvistilise ulmekana. Romaan uurib, kuidas keel mõjutab maailmast arusaamist, mõtlemist ja kultuuri. Igasugune inimestele tuntud keel on sümboolne – tähenduste edasiandmiseks kasutatakse sümboleid (kõneldava keele puhul siis hääliksümboleid). Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus (igas konkreetses keeles erinev) ning põhineb konventsioonil, st on kokkuleppeline.
Ariekeide keel on fundamentaalselt teistsugune. Nende keeles sõnad ei tähenda midagi, vaid ongi referendid ise. Keele sõnad ei ole mõtete referendid vaid on mõtted ise. Sõna ei ole märk mis viitab millegile, vaid on see asi ise. “Kui meile tähendab iga sõna midagi, siis Peremeestele on see avavus. Uks, läbi mille sõna vastega seotud mõte, mõte milleni on jõutud sõna kaudu, on näha.” Selline keel ei ole sümboolne ning Ariekeid on ainus intelligentne liik, kes ei kasuta sümboolset keelt. Selline asjaolu muudab nad muidugimõista ääretult ainulaadseteks. Võib muidugi vaielda, kas selline keel üldse ongi võimalik. Ulmeteosesse sobib selline idee aga imehästi.

Keele sellisest ehitusest tuleneb kaks asjaolu. Ariekeid suudavad väljendada ja ilmselt ka tajuda abstraktseid mõisteid üksnes siis, kui kusagil Ariekal eksisteerivad nende kehastused ning teiseks ei ole nad võimelised valetama.

Kui Ariekeid tahavad rääkida millestki sellisest, mida ei ole tegelikkuses olemas, siis peavad nad selle looma. See puudutab nii konkreetseid füüsilisi objekte, kui ka abstraktseid mõisteid. Nad ei saa rääkida ”kollasest tassist, mis on purustatud ja seejärel uuesti kokku liimitud”, kui sellist tassi ei ole kusagil Ariekal olemas. Selleks, et sedaviisi öelda, peab ka selline tass juba olemas olema või siis tuleb kollane tass purustada ja kokku liimida. Abstraktsete mõistete võrdkujudeks võivad olla ka inimesed. Nii näiteks ongi romaani protagonist mõiste “tütarlaps, kellele tehti pimedas haiget ja kes sõi, mida talle anti söömise jaoks ehitatud vanas ruumis, kus ammu aega ei olnud söödud” kehastuseks. Lapsena mängis ta seda kogemust ja jäigi Ariekeidele selle kehastuseks. Ideedele võrdkujude leidmiseks peavad Ariekeid pidevalt muutma maailma enda ümber.

Samuti ei ole nad võimelised valetama, ehk siis rääkima midagi, mis ei vasta tõele. Samas saavad nad isenesest aru, et on võimalik rääkida midagi sellist, mis ei ole tõde. Nende keel võimaldab valesid väljendada. Kui Saadikud valetavad kasutades Keelt, siis saavad Ariekeid sellest suuremas osas aru. Nad ei saa aga otselt rääkida millestki sellises,t mis nende teada ei ole tõde. Selline asjaolu muudab võimatuks nii metafoorid, kui loomulikult ka kirjanduse. Valetamine pakub Arakeidele äärmiselt suurt huvi. Valetada proovimisest on nende seas saanud lausa sport. Nad korraldavad festival kus osavõtjad proovivad jõuda võimalikult lähedale mittetõe rääkimisele.

Rääkimiseks kasutavad Ariekeid üheaegselt kahte suud. Keele foneemid koosnevad kahest helist, mis tuuakse kuuldavale üheaegselt. Nad räägivad simultaanselt kahe häälega. Teadvus on neil aga üks. Üksikisikuna ei suuda inimene nendega rääkida, samuti ei saa lihtsalt kasutada kahte inimest korraga, kuna sellisel juhul puudub ühine teadvus. Kuigi arvutid suudavad sünteesida nende kahehäälset keelt, ei saa Ariekeid sellest aru, kuna masinal puudub mõistus. Ariekeid saavad aru Keelest üksnes siis, kui seda räägib mõistuslik olend, kes mõistab räägitava tähendust.

Arakeidega suhtlemisks on loodud erilised inimesed –Saadikud. Saadikud on kloonitud kaksikud keda on ka psühholoogiliselt töödeldud nii, et nad käsitlevad endid ühe isiksusena. Lisaks on ka nende empaatiavõimet tehnoloogiliselt suurendatud. Kõik see võimaldab neil Peremeestega suhelda. Saadikut käsitletakse ühe isiksusena ning nimetatakse samuti kahe nime kombinatsiooniga, näiteks CalVin või MagDa.

Saadikud on kohalikud ning nende võime suhelda Peremeestega annab Saatkonnalinnale olulise poliitilise mõju. Selle vähendamiseks saadetakse Saatkonnalinna võõramaalasest saadik EzRa. Tegemist on geneetiliselt erinevate iskutega, mitte kloonidega nagu seda on kohalikud saadikud. Tema rääkimine mõjub aga Premeestele nagu viirus või tugev narkootikum. EzRa koosneb piisavalt sarnastets indiviididest, nii et Peremehed teda mõistaksid, kuid teiselt poolt tajuvad nad ka selgelt tema olemuslikku erisust. Selline ilmne vastuolu mürgitab Peremeeste teadvuse. Nad soovivad ainult kuulda EzRad rääkimas ning annvad selle sõltuvuse edasi ka teistele Ariekeidele ning nende bioloogilist algupära tehnoloogiale ja arhitektuurile. Algab äärmiselt kiire Peremeeste ühiskonna, kultuuri, hoonete ja tehnoloogia lagunemine. Lõpptulemusena on Arakeid sunnitud omandama sümboolse keele. Kuigi nad on kaotanud kogu oma senise maailma, avaneb neile uus ja võimalusi täis maailm, aga see on juba selline kus elvad koos inimesed ja Arakeid. Selline positiivne lõpp tundub mulle siiski enam-vähem samasugune kui öelda, et indiaanlaste kultuur ja maailm küll hävitati, aga see loob võimaluse kunagi tulevikus kasutada koos vallutajatega rõõmsalt facebooki.

Arakeide keel ongi nende kultuur või vähemalt kõige olulisem osa sellest. Ka nende tehnoloogia põhineb keelel. Keele kaudu on nad loonud kogu oma maailma. Selline Keel saabki olla ainult kogu kultuuri ja seega ka tegelikkuse aluseks. Kui Arakeid saavad tegelikult aru, et on olemas ka muu võimalus, algab nende kultuuri ja kogu maailma kiire ja pöördumatu häving.

Ariekeid soovivad ise muutuda, kuid lugeda nende algse kultuuri hävingust on väga kurb. Kultuuri kaotamine võib tõepoolest olla mõnikord vajalik, kuid igaljuhul on see väga nukker.
Kurmo Konsa


Muuseumiga või muuseumita infoajastusse

20. Jul 2012


Muuseumidega ja eriti muidugi Eesti Rahva Muuseumiga seoses on viimasel ajal kerkinud ülese hulgaliselt probleeme. Aga prooviks korraks vaadata asja teise nurga alt ja püüda leida neid lahendusi, mida muuseumid võiksid pakkuda tänapäevases ja loomulikult ka homses infoühiskonnas.

Muuseumid täidavad ühiskonnas mitmeid erinevaid ülesandeid. Väga lühidalt kokku võetuna oleksid need järgmised. Muuseumid koguvad, uurivad, säilitavad ja vahendavad üldsusele inimese ja tema elukeskkonnaga seotud kultuuriväärtusega objekte, toetavad ühiskondliku, kogukondliku ja perekondliku identiteedi kujunemist, talitlevad ühiskondlike mäluinstitutsioonidena ning toetavad haridust ja teadusuuringuid. Muidugi pakuvad muuseumid inimestele ka meelelahutust ja ajaveetmisvõimalusi, kuid ei tasu unustada, et see ei ole kunagi muuseumide põhiülesanne. Muuseum ei võistle kino ega lõbustuspargiga, tegemist on lihtsalt institutsiooniga mille peamised ülesanded on hoopiski teistsugused.

Muuseumid moodustavad osa ühiskonna infosüsteemist ning sõltumata sellest, kas see neile meeldib või mitte, on nad kindlasti infoühiskonna olulised tegijad. Tulevik peitub informatsioonis ja muuseumid on informatsiooni täis. Informatsioon iseenesest tekitab vajaduse ja turu selle järele. Me ei saa piirduda vaid teiste kogutu tarbimise ja ümbermõtestamisega, kuigi ka selle olulisust ei tohi allahinnata. Meil peab endil olema lisaks talentidele ka originaalset, olulist ja teistest eristuvat teavet. Üks koht kust sellist teavet leida ongi muuseumid.

Muuseumid ei kogu ja eksponeeri kaugeltki mitte ainult inimese ja kultuuriga seotud objekte ning nähtuseid. Tegelikult võib öelda, et muuseumid tegelevad korrastatud ja süstemaatilise informatsiooni loomisega kogu materiaalse maailma kohta. Siinkohal võib meelde tuletada loodusmuuseume.

Kogud moodustavad muuseumi südame. Objekte on kogutud nii nende ilu kui väärtuse pärast. Ja loomulikult selle pärast, mida nad tähendavad, olles seotud mineviku ja tänapäeva sündmuste, tehnoloogiate arengu ning looduskeskkonnaga. Muuseum ei koosne loomulikult aga ainult objektidest. Muuseum on koht, kus asuvad objektid (museaalid) ning inimesed, kes loovad neist huvitavat, kaasakiskuvat ja meelelahutust pakkuvat informatsiooni. See millega muuseum tegeleb ei ole mitte objektid, vaid nende tähendused ehk teave.

Objektide tähendusi hoitakse muuseumide infosüsteemides ja muuseumide töötajate peades ning antakse edasi vaatajatele näituste, ettekannete, artiklite ja kõikvõimalike muude sündmuste kaudu. Muuseumide töötajad on objektide tähenduste väravavahid, on kirjutanud inglise muuseumiuurija Suzanne Keene. Muuseum on koht, kus luuakse uut informatsiooni, laetakse seda uute tähendustega ja seostatakse seninägematul moel.

Muuseumid on olulised partnerid haridussüsteemile. Õieti oligi piirideta ligipääsu tagamine teadmistele üheks tänapäevaste muuseumide tekkimise ideeks. Tänases Eestis osalevad muuseumid kõikidel haridustasanditel antavas õppes.

Muuseum ei ole luksus ega mälestus, vaid tänapäevane teabeasutus, mille olulisust tuleb osata näha ja ära kasutada. Kulude arvestamise kõrval ei tohiks jätta kokku lugemata ka kõiki neid tulusid mis muuseumidest tõuseb ja neid pole sugugi vähe.

Kurmo Konsa


Tuleviku tehislikkusest

12. Oct 2011

Eesti Eksperssi artikkel “Tulevik on tehislik.


Lihavõttesaare lugu – ökomüüdist mõistmiseni

21. Jul 2011

Lihavõttesaarest on saanud inimeste endi poolt toime pandud ökokatastroofi võrdkuju. Lühidalt kokkuvõetuna kõlab see lugu nii. Oli ilus paradiislik saar. Siis saabusid sinna inimesed. Eestleitud Eedeni aiale sarnanevad tingimused põhjustasid rahvastiku plahvatusliku kasvu. Nad hakkasid rajama hiiglaslikke kivikujusid. Nende liigutamiseks vajati puitu, mille saamiseks raiuti maha saart katnud metsad. Metsade kadumine viis mulla erosioonile ja viljakuse olulisele vähenemisele. Toidu hulk vähenes ja ühiskond hakkas alla käima. Ülerahvastus ja toidupuudus viisid veriste sõdade ning lõpuks kannibalismini. Seejärel tulid eurooplased ja neil jäi üle ainult pead vangutada, vaadates seda, mida pärismaalased olid oma saarega teinud.
Tuntumad teosed kus seda ökotsiidi lugu jutustatakse on Clive Pontingi „Maailma roheline ajalugu“ (A Green History of the World) ja Jared Diamondi “Kollaps: mil viisil ühiskonnad valivad kas hävida või jääda ellu” (Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed).
Isegi ilma sügava mõtlemiseta on selge, et see lugu ei saa miskitpidi tõele vastata. Tegemist on lihtsalt müüdiga. Tänapäevase rohelise või ökoloogilise müüdiga. Ökotsiidi või ökoloogilise suitsiidi lugu tundub liiga lihtsustatuna ja meie praegusesse olukorda hästi sobivat. Just see muudab selle aga ka kahtlaseks! Tegemist on omalaadse lunastuslooga valgele mehele – ka pärismaalased (kes teistes ökomüütides elavad igaveses harmoonias loodusega) on teinud sedasama, mida me enestele pidevalt ette heidame.
Mida tänapäeva teadus asjast arvab. Üldiselt kipub nii olema, et teadlased, eriti loodusteadlased ei taha tegelda müütidega. Sellega on raks grante hankida ja lisaks peab kuulama ka igasugu hurjutamist.
Õnneks on Lihavõttesaare loost ilmunud suurepärane populaarteaduslik käsitlus „“ (Free Press, 2011). Autoriteks on antroploogiaprofessor Terry Hunt ja arheoloogiaprofessor Carl Lipo ning see teos on nende ja nende kolleegide aastakümnepikkuse teaduslik uuringu populaarne esitus. Keda asi sügavamalt huvitav võib kasutada toodud lisasid ja kirjandusviiteid, et leida ka vastavad teadusliku tööd.
Millised on siis peamised ja mulle huvitavana tunduvad seisukohad sellest teosest. Esiteks on loomulikult oluline küsimus, kuna inimesed üldse Lihavõttesaarele jõudsid. Senised oletuslikud aastaarvud jäävad 400 – 900 aasta kanti (kõik aastaarvud on maj). Kui vaadata Polüneesia asustamist inimestega laiemalt, siis näeme järgmist pilti. Vaikse ookeani läänerannikult levima hakanud meresõitjate kultuur, mille iseloomulikuks tunnuseks on nn Lapita keraamika, jõudis Tonga ja Samoa saartele umbes aastal 800. Tänapäeval loetakse Samoad Polüneesia keskmeks, tol ajal oli aga tegemist tuntud maailma kaugeima äärega. Ligikaudu 200 aastat püsis Lapita kultuur Samoal. Mis põhjusel edasi ei rännatud pole selge. Nendel saartel ilmus esmakordselt (ca 1000 aastal) ka polüneesia monumentaalarhitektuur. Edasiränd algas aastal 1100 ning viis Lapita kultuuri kandjad esmalt Tahiitile ja seejärel umbes sajandiga asustasid nad praktiliselt kõik Vaikse ookeani idapoolsed saared (Cooki saared, Tuamotu atolli, Markiisaared, Havai, Uus-Meremaa jt). Samuti jõudsid need meresõitjad välja Lõuna-Ameerika rannikule. Seega tundub üsna loogiline, et ka lihavõttesaar asustati umbes samal ajal st siis aastal 1200. Seda toetavad ka uusimad radiosüsiniku dateeringud.
Senisest lühem kronoloogia tähendab ennekõike seda, et metsade oluline vähenemine mitmetelt Polüneesia saartelt (siin pole jällegi Lihavõttesaar kuidagi ainulaadne) toimus mitte sajandite vaid praktiliselt aastakümnetega peale inimeste saabumist. Tegemist on selgelt inimeste ümberkujundava mõjuga loodusele, aga millest oli see tingitud? Autorid pakuvad ennekõike välja polüneesia rottide hävitava toime kohalikele palmimetsadele. Rotte veeti kaasa tõenäoliselt toiduks, aga nad võisid ilmselt reisida kaasa ka nö salaja. Selle esialgu ehk kummalisena tunduval teoorial on aga palju tõendusmaterjali. Nii näiteks toimus mõnes Havai saare osas metsade kadumine enne kui inimesed sinna asusid. Seega langeb ära metsade mahavõtmine ja põletamine inimeste poolt. Küll on aga leitud palju rottide jäänuseid ja nende poolt näritud palmide pähkleid. Lihavõttesaarel algas metsade kadumine koos inimese saabumisega aastal 1200 ja aastaks 1722 olid metsad peaaegu täielikult kadunud, koos mitmete kohalike taime- ja loomaliikidega. Saarele saabunud eurooplased tõid sinna kariloomad, kes viisid kohaliku taimestiku hävitamise lõpuni.
Teiseks oluliseks probleemiks on muidugi inimeste arvukus Lihavõttesaarel. Ökotsiidi põhiidee seisneb ju selle, et sattudes sootsatesse tingimustesse paljunevad inimesed kiiresti kuni antud piirkonna looduslik kandevõime kaob ja seejärel surevad inimesed välja. Laiemas plaanis tundub see idee esmapilgul ehk arusaadav, aga tegelikult on see ju 19. sajandi primitiivne idee.
Jared Diamond arvab, et saarlaste arvukus tõusis aastaks 1600 10 000 või isegi 20 000 või kui eelnevad arvud ei ole veel piisavalt suured, siis 30 000 inimeseni. On muidugi ilmne, et Lihavõttesaar (pindala 163,6 km²) olles üks väiksemaid asustatud saari Polüneesias, ei suuda sellist arvu inimesi toita. Algsete kolonistide arvu on loomulikult võimatu öelda, aga oletatavasti jäi see vahemikku 30 kuni 100 inimest. Tuginedes teistele koloniseerimisnäidetele võib oletada, et umbes sajandiga kasvas nende arv tuhandeni või isegi üle selle. Sellisel esmasele kiirele kasvule järgneb tavaliselt kasvu aeglustumine või peatumine, sõltuvalt elutingimustest antud keskkonnas. Kui eurooplased jõudsid saarele elas seal umbes kolm tuhat inimest ja vägagi tõenäoliselt oligi selline inimeste arv saarele pidevalt omane kuni eurooplaste tulekuni.
Looduslikud tingimused saarel ei ole põllumajanduseks just soodsad. Seda tõestab hästi info saare viljakustingimuste kohta. Püsivad ojad ja jõed puuduvad. Vulkaanikoonustes on kolm järve. Koobastes leiduvad väikses allikad ja vett saab ka sügavatest kaevudest. Niisutuspõllumajandus mis on nii omane Polüneesia teistele saartele, osutus võimatuks. Vihma hulk on keskmine antud piirkonnale (700-800 mm aastas), kuid väga ebaregulaarne, mis omakorda keerustab oluliselt põllumajandust. Saarel puhuvad väga tugevad tuuled, mis kuivatavad taimi ja katavad need soolakihiga. Metsade kadumine suurendas oluliselt tuule toimet saare taimkattele. Muld on maaviljeluseks äärmiselt ebasoodne. Lihavõttesaar on vulkaanilise päritoluga, tekkinud vähem kui miljon aastat tagasi. See vanus on aga olnud piisav, et vulkaanilisest kivimist tekkinud mullad on leostumise tõttu kaotanud suure osa toitainetest, eriti taimedele väga olulise fosfori ja kaaliumi. Selliste leostunud vulkaaniliste muldade viljakus on sama suur kui telliskivil. Muldade erosioon ja viljakuse langus toimus juba ammu enne inimeste ilmumist saarele. Nii et nad leidsid eest küll rohelise, kuid põllupidamiseks üsnagi ebasoodsate tingimustega saare.
Vaadates neid andmeid tekib küsimus, mil viisil suutis elanikkond end ära elatada. Taimed mida kasvatati olid suhkruroog, taro, ti (taim suurte vahajate lehtedega, toiduks kasutati tärkliserikast juurt, maguskartul , jams ja banaan. Polüneesias väga levinud toidutaimedest ei olnud Lihavõttesaarel võimalik kasvatada kookospalme, kavat ja leivapuud. Lisaks tarvitati toiduks linde, kalasid, mereloomi, kilpkonni, kanasid ja rotte. Lihavõttesaarel puudusid teistele Polüneesia saartele nii tavalised sead ja koerad.
Põllupidamiseks kasutasid Lihavõttesaare elanikud mitmed eripärased põllumajandustehnikaid. Need ei ole muidugi ainult Lihavõttesaarele omased, vaid tuntud paljudes muudes kultuurides üle kogu maakera. Mulla viljakuse tõstmiseks kasutati nn kivimultši tehnikat lithic_mulch. Selle korral laotatakse mullapinnale ja osaliselt kaevatakse selle sisse purustatud kivisid. Kivimaterjal rikastab toitainetevaest mulda keemiliste elementidega, suurendab mulla niiskusesisaldust, vähendab erosiooni, suurendab mulla keskmist temperatuuri ja vähendab ööpäevaseid temperatuurikõikumisi. Kivimultši tehnikat on kasutatud ligikaudu poolel saare pindalast ning selleks on kasutaud ligikaudsetel hinnangutel kaks miljonit tonni kive! Mis on selle kõrval käputäis kivikujusid! Teiseks põllumajandustehnikaks oli kividest ringikujuliste müüride rajamine, millede sees olid taimed kaitstud temperatuurikõikumiste ja tuule eest. Neid manavaisid õnnestus uurijatel kindlaks teha 2553 ning nende pindala moodustab enam kui 10% kogu saare pindalast.
Saarlaste poolt kasutatud põllumajandustehnikad aitasid kasvatada erinevaid taimi ja muutsid väga väheviljakad alad viljakamateks (mitte muidugi väga suurel määral). Tegelikult muudeti suur osa saare kultiveeritavast pinnast aiaks. Hollandi maadeuurija Jakob Roggeveen, kes 5. aprillil 1722 saare eurooplastele avastas kirjutas oma logiraamatus, et saar on küll puudeta kuid lopsakas ja rikas põllukultuuride poolest. Nii et tegemist ei olnud kuidagimoodi laastatud ja ökotsiidi üleelanud ökosüsteemiga.
Tõeline saare ühiskonna kultuuri ja öksüsteemi kokkuvarisemine algas aga koos eurooplastega, kes tõid sisse saarlasi laastanud haigused, kariloomad ja uue kultuuri ning majandussüsteemi, millega ei saar ega saareelanikud ei suutnud pikka aega kohaneda. Küll on nad sellega aga tänapäevaks üsnagi hästi jälle hakkama saanud.
Lihavõttesaare ökotsiidi lugu on ju vahva, näitab inimeste fantaasialendu ja oma olemuselt on ju hea – kõik me tahame elada puhtamas ja paremas maailmas. Tegelikult on aga asi enam kui ohtlik! Kui ideid esitatakse müüdina tähendab see alati halba. Olgu selleks siis inimese vabastamine pimedate majandusseaduste (marksism) või mitteteadvuse (freudism) võimu alt. Tegelikkus pagendatakse mõistuse ääremaadele ja võimust võtab usk. Usk teeb aga kõik lihtsaks, ka selle, mis tegelikult lihtne ei ole. Maailma lihtsana käsitlemine ei too kohe kindlasti midagi head ja lisaks takistab see meid tegelikke lahendusi otsimast ja mõistmast. Ka Lihavõttesaare lugu näitab seda ilmekalt.
Tasuks mõned olulised tõsiasjad üle korrata. Inimühiskonnad asuvad looduskeskkonnas. Inimühiskonnad on looduskeskkonnaga vastastiktoimes, tegelikult on nad sellest lahutamatud, isegi kui selleks looduskeskkonnaks on tänapäevane suurlinn. Nad on olnud seda juba vähemalt 2,5 miljonit aastat, alates Olduvai kultuurist. Inimesed kes seda ei ole suutnud on välja surnud. Väljasurnud inimeste eellasi on palju – hilisematest näiteks neandertallane, homo florensis. Meie ei ole välja surnud. Looduskeskkonnaga kujuneb välja dünaamiline suhe, mis ei tähenda tingimata ilusat ja rohelist elu, aga see tähendab seda et inimesed saavad hakkama ning keskkond püsib.
Ma ei usu, et mõni kultuur oleks ennast ise hävitanud ökotsiidi läbi. Ikka ja alati on selleks hävinguks olnud äärmiselt tugevad välismõjutused. See annab lootust ja julgust edasi elada.
Lihavõttesaar ei jutusta mitte lugu inimeste poolt toime pandud ökotsiidist paradiisliku saare kallal, vaid inimeste ja keskkonna vastastikusest kohandumisest. Selle käigus muutus nii inimühiskond ja kultuur kui ka keskkond.
Kurmo Konsa


Transhumanistlikust vaatest kehale ja tervisele

15. Feb 2011

Artiklikogumikus “Inimene, tervis ja haigused” (Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus, 2010) on juttu ka transhumanismist. Kurmo Konsa artikkel- “Kuidas me tahaksime elada: transhumanistlik käsitlus haigustest ja vananemisest.”

Kogumiku on koostanud Piret Paal ja see sisaldab veel nii mõndagi põnevat.


Tehiskultuuri manifest

23. Aug 2010

Kui on olemas looduslik, siis on olemas ka tehislik. Üks määratleb teist. Seni kuni polnud tehislikku, puudus ka looduslik. Ilmsesti oli tegemist inimeste eelse maailmaga. See võib tunduda ilus, kuid „ilu“ polnud veel olemas.

Inimene koos tehnikaga loob tehisliku. Üha enam loob ta ka looduslikku. Luues looduslikku mõtleb inimene üha enam tehislikumalt. Tehnoloogiad seovad meie elusid, identiteete ja tegevusi ning osalevad nii meie koha loomisel maailmas kui ka inimese mina kujundamisel. Lisaks igapäevasele elule muudab tehnika ka mõtlemise viisi, metafoore, mida me kasutame maailmast rääkides ning tundeid, mida loodus meis tekitab.

Tehnika kasutamine muudab maailma tehislikuks. Ühtlasi on see ka ainsaks viisiks kuidas me saame maailmaga suhelda. Suhtlemata jätta me ka ei saa ja ei tahagi.

Kas inimene viib maailma muutes ellu mingit jumalikku plaani või moodustavad maailm, inimene ja tehnika terviku, mis on küll kaugel harmooniast, aga samas ka vastastikku lahutamatud?

Kultuur asub looduse ja tehisliku ambivalentses väljas. Kõige loomulikumaks, võiks isegi öelda, et kõige looduslikumaks nähtuseks, mis tänapäeva maailmas meid ümbritseb, on küllaltki kummalisel kombel jäänud kultuur. Kultuur, mis algselt tähendab midagi kunstlikku, inimese poolt loodut, looduses leidumatut, inimese loova jõu mõjul
sündinut ning mida tihti määratletakse vastandusega looduslikule/loomulikule keskkonnale, on jäänud ainsana tehislikustumisest puutumata.

Paljuski sarnaneb kultuur looduslikule protsessile. Inimene pole sellel teadlikku alust pannud, ei kavanda seda ning me ei tea täpselt kuidas inimese tegevusest sõltub kultuuri areng. Looduslikud on aga need protsessid, mida võib muuta tehislikeks.

Kultuur on oluline inimühiskonna kõikidel tasanditel. Sageli nähtamatu ja vaikivana osaleb kultuur ometigi äärmiselt olulistes protsessides. Mida enam ühiskonnad keerustuvad, seda ilmsemaks muutub kultuuri tähtsus. Raske on öelda, mis ühiskonnas ei sõltuks kultuurist. Seda tuleb järele proovida. Järleproovimise ainsaks viisiks on luua tehiskultuurid.

Kultuuridel puudub metafüüsiline põhiolemus, mis annaks neile iseenesliku väärtuse. Kultuur on informatsiooniline protsess. Kultuur tekib sotsiaalsete protsesside käigus, ilmneb nendes. Infot on võimalik luua, töödelda, säilitada, levitada ja kasutada.

Tehiskultuuride peamiseks erinevuseks looduslikest/loomulikest kultuuridest on nende loomise eesmärgipärasus. Tehiskultuurid on eesmärgipäraselt loodud keskkonnad. Tegemist on imaginaarse ruumiga, kus teavet säilitatakse, luuakse, vahetatakse ja esitatakse. Juba tehiskultuurist rääkimisega eristame me looduslikku/loomulikku kultuuri ja teistsugust, inimese poolt konstrueeritut.

Kõik infoprotsessid ühiskonnas toimuvad mingi kultuuri raames. Tehiskultuuriline lähenemine detsentraliseerib ja mitmekesistab tähendused endid, muutes infoprotsesside kultuurilist konteksti. Inimene ei loo mitte ainult kultuuri sisu, vaid ka kultuuri ennast.
Kultuuri on loetud millekski muutmatuks, keskkonnaks, millesse me sünnime. Inimestel on puudunud vabadus valida kultuuri. Küsimus pole olnud mitte selles, kas see on võimalik või mitte, vaid lihtsalt selles, et kultuuri muutmine pole olnud oluline.

Tehiskultuur on sidus väljamõeldud maailm, mis on taustaks mingi inimgrupi kollektiivsele tegevusele. Reaalsest kultuurist hoiab seda lahus ennekõike fiktsionaalsus.

Tehiskultuuri loomisel visandatakse kõigepealt uue, loodava kultuuri põhijooned. Millises ulatuses ja milliste näitajate poolest tehiskultuur erineb olemasolevatest loomulikest kultuuridest, sõltub ennekõike sellest, millisel eesmärgil see tehiskultuur
on loodud.

Pärast seda, kui kultuuri eesmärk ja sellele vastavad väärtused ja normid on paika pandud, hakkab inimrühm selles kultuuris tegutsema. Nii loomulik kui ka tehiskultuur kujutavad endast mingit reaalselt suhtlevat inimrühma. Kultuuri väärtused ja normid on kokkuleppelised teoreetilised konstruktid. Tehiskultuuri osalised hakkavad suhtlema lähtudes nendest väärtustest. Nad muudavad need “elavaks”. Kui tehiskultuuri struktuuri määratlemisel kokkulepitud väärtusi ja uskumusi iseloomustab selgus ja fikseeritus, siis nende rakendamist jällegi improvisatsioonilisus ja loomingulisus.

Kultuur on informatsiooniline protsess. Tehiskultuur on kujundatud informatsiooniline protsess. Jagatud lood, metafoorid ja mõttemudelid loovad dünaamilise tehiskultuurse tegelikkuse mis mõjutab omakorda selles osalejate arusaamisi, käitumist ja otsustusi. Loodud lood ja nende loomise käigus vahetatud informatsioon moodustavadki tehiskultuuri sisu.

Tehiskultuur on metafooriline lugu, mis areneb kogu aeg. Kultuuris osaleja on fiktsionaalne kangelane selle kultuuri loos, mida ta ise loob. Tehiskultuur on teadvustatud, nähtavaks muudetud kultuur.
Tehiskultuur aitab muuta konteksti, luua teistsugust keskkonda, kus ka probleemid omandavad hoopis teise näo. Ei ole ju üldsegi kindel, et õiged lahendused on need, mis inimesi elus tingimata kõige enam paeluvad. Tehiskultuuri eesmärgiks on luua keskkond,
milles probleemidega tegelemine on huvitav, põnev ning pakub rahuldust.

Kultuuri käsitletakse etteantud struktuuri ja protsessina. Tehiskultuuri kontseptsioon muudab selle aga loodavaks inimese poolt lähtudes meie vajadustest ja eesmärkidest. Küsimus tehiskultuurist ei ole mitte niivõrd küsimus tehnoloogiast, kuivõrd küsimus äratundmisest ja tunnustamisest. Kultuuri arvamine inimese poolt loodava ja suunatava hulka muudab oluliselt meie maailma, isegi juhul kui me kohe midagi olulist ette ei võta. Tulemuseks on meie maailma muutumine. Ja siis ei aita enam see, kas me seda soovisime või mitte.

Kui inimesed käsitlevad tehiskultuure reaalsetena, siis nad seda ka on.

Tehiskultuur on tehnoloogia – kultuuritehnoloogia. Tehiskultuuril on selgelt rakenduslik lähtekoht ja eesmärgiks ongi nende kasutamine reaalses elus ja praktilistes olukordades. Sõltumata tehiskultuuri rakendusvaldkonnast on nende sügavam metoodiline alus ühesugune. Harilikult lahendatakse erinevaid ülesandeid antud kultuuri raames. Tehiskultuuri korral on eesmärgiks on konstrueerida kultuur, milles antud probleemi ei oleks või oleks seda kergem lahendada.

Kultuur on nagu võrk või filter, mille läbi omandab maailm, keskkond, probleemsisutasioon iseloomulikud tunnused. Kui me muudame võrku või filtrit on meil võimalik probleemi uuesti defineerida, näha teise nurga alt või sootuimaks kaotada. Kui te viskate võrgu vette, ei tea te kunagi enne väljatõmbamist, mida te sealt eest leiate. Tehiskultuuri saak on aga alati suur.

Kultuuriline mitmekesisus on senini tuginenud looduslikele protsessidele. Koos tehislikustumise süvenemise ja laienemisega on selle mõjuvälja sattumas ka kultuur. Kultuur on juba oma olemuselt mitmekesisust sisaldav nähtus. Tehiskultuurid suurendavad kultuurilist mitmekesisust lausa plahvatuslikult

Tehiskultuursed keskkonnad hakkavad ümbritsema meid kõikjal. Kõige olulisemaks oskuseks saab võime neid kultuure etnoloogiliselt käsitleda ja kasutada. Kui te lähete tööle, siis ei ole kõige olulisem mitte omandada konkreetsed tööoskused, vaid oskus sulada uude kultuuri ja hakata seda aktiivselt kujundama.

Inimeseks olemise minevik, olevik ja tulevik on kõik lahutamatult seotud erinevate tööriistade, tehnoloogiate, leiutiste ja praktikatega. Tehnoloogiad seovad meie elusid, identiteete ja tegevusi ning osalevad nii meie koha loomisel maailmas, kui ka inimese ”mina” kujundamisel. Kõige võimsamaks selliseks tehnoloogiaks saab kultuuritehnoloogia.

Kurmo Konsa


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.